„Me siin omavahel pureleme ja inimesed siiamaani peavad viha.“ Meid ei küüditanud mitte naabrid, vaid suure saladuskatte all tegutsenud impeerium

1949. aasta repressioonide kõige tulemuslikum osa on, et me pureleme omavahel siiani, sellal kui põhisüüdlane idas korraldab uusi kuritegusid.

Eesti ajaloos on mõned lõikejooned, neist üks 1949. aasta küüditamine, mille järel pole enam miski endine. Kujutleme, et reede, 25. märts 1949 on joon.

Me kipume tagasi vaadates praegustest teadmistest lähtuma. Näeme sellele joonele eelnenud ja järgnenud juhtumisi. Peame aga mõistma, et inimestele tolles hetkes oli see joon pigem müür, millele eelnevat nad ei teadnud ja tulevikku ette ei näinud.

Ühiskonnas on olulised küsimused lahti rääkimata, aga 1990ndatel me ei olnud selleks valmis. Ka näiteks Saksamaal või Norras räägitakse alles nüüd detaile lahti, alles nüüd antakse hinnanguid.

Alljärgnev artikkel tugineb vestlusele kaitsepolitsei juhtivspetsialisti Andres Kahariga, kes on aastaid uurinud inimsusevastaseid kuritegusid, sealhulgas küüditamisi.