„Kas asi on minus või oligi sel imelisel ajakirjal tehtud teadlik valik emadepäevale järgneval kuul kirjutada teemal „naine emana“? Just sellele rollile leidsin end mõtlemast lugedes lugusid Keit Pentus-Rosimannusest, Kata-Riina Luidest ja Agne Kurrikoff-Hermanist ja oma sisekaemust tehes. Milline energia, ürgne tahe ja ütleme ausalt – tahtmine meessoole näidata, milleks naised, ja just emad, võimelised on.

Mõnest tüdrukust õhkub seda enesekindlust ja võtan-ette-ja-teen-ära vibe’i juba varakult. Keidu puhul oli see juba ülikoolis kaugele näha. Seda imetlusväärsem on, et nii tema kui ka Agne ei ole raskustele alla vandunud ja vaid on jonnakalt oma asja ajanud, sest nad on uskunud sellesse, mis teevad.

Kata-Riina lugu puudutas mind aga pisarateni, sest tunnen, et ka minul on emaga keerulisem, selline kauge lähedane või lähedane kauge suhe. Meie kaugus emaga ei ole tekkinud mitte ainult meisse ehitatud enesekaitselike kapslite tõttu, vaid asi on ka kilomeetrites. Me pole temaga koos elanud mu koolieelikust saadik, vahemaad meie vahel on kasvatanud ema valikud, ja mis salata, ka alkohol. Samas tunnen minagi, et juba küpsemaks saades ja pereemana mõistan üha enam tema otsuste tagamaid. Need ammused andeks andmised on saanud veelgi kergemaks ja on justkui uued võrsed meie varakevadisel suhtepõllul.

Aeg ja erinevad enesekoolitused on pannud mind mõistma, et ellu jäämiseks tulebki kõik kogetu, nii hea kui ka paha, läbi seedida ja veelgi tugevama vundamendi ladumiseks enda kasuks tööle panna. Pean tunnistama, et olen isegi – sarnaselt eelpoolnimetatud daamidele – vist paras jändrik, kes hoolimata kirevast lapsepõlvest ja ema rolli puudumisest elus, ei nõustu kunagi pead norgu laskma ja alla vanduma, vaid püüan igas olukorras teha kõik, et nina ikka veepeal püsiks. Sest ma olen naine, ema!“

Hea lugeja! Jaga ka omi mõtteid, mis tekkisid juunikuist Eesti Naist lugedes ja saada need ajakirja vanematoimetaja Liis Auväärtile: liis.auvaart@eestinaine.ee.

Jaga
Kommentaarid