Surma-uurija Karl Käsnapuu: me peame rääkima eutanaasiast

Sõitsin rõõmsalt Tartust Tallinnasse esinema ja otsustasin teeloleku aega kasulikult kasutada. Pärast lühidat lõbusatujulist telefonikõnet linnas ootava sõbrannaga jätkasin audioraamatu „Final Exit“ kuulamist – selle autor Derek Humphry on eluaeg võidelnud eutanaasia kui kodanikuvabaduse eest.

Jutt jõudis kohani, kus Humphry punkt punkti haaval andis juhtnööre, kuidas apteegiravimitega õnnestunult vabasurma minna. Adumata möödunud aega, märkasin ühel hetkel, et tavapärased helid minu ümbert justkui kadunud olid ning aknast paistev maailm tundus teises dimensioonis olevat. Need rahulikul häälel ette loetud õpetused enese elu lõpetamiseks mõjusid kogu keha õõnsaks kraapivalt. Miks Humphry selle raamatu kirjutas? Ega tegemist ole mingi hullusega?

Lisaks õpetustele, kuidas medikamentide manustamine ajastada või nende mõrudus ületada, kõlas soovitus: jätta keha lähedusse ravimipakendid ning asetada seesama raamat nähtavale. Siis mõistavad surnukeha leidjad, millega tegu. Mis mind aga kauemakski puudutama on jäänud, olid nõuanded, mis keelitasid selle, elu kõige-kõige suurema teo juures toeks olevaid lähedasi: lahkujat viimastel hetkedel mitte kallistada ega isegi mitte puudutada, sest muidu on oht saada mõrvasüüdistus.