Surmauurija Karl Käsnapuu: kõik, mis on elus, sureb kord. Tähtis on see, kuidas me elavat kohtleme

Olin umbes viieaastane, kui suve alguses taas maale viiduna avastasin tarkuse: ka sääsk on omaette olend, kellel omad asjad ajada. Jõudes tiigikaldale, kus tavaliselt lasin kätel nagu tuuleveskil käia – ikka laks! ja laks! torkivaid tüütusi tappes –, leidsin, et enam nii ei saa. Püüdsin mustmiljoneid sääski oma kehalt peletada puhudes või neid hellalt minema pühkides. Mõne hetke pärast ei suutnud ma sääskede pehme tõrjumisega toime tulla ja põgenesin tuppa. Ent oma seisukohast ma ei loobunud, vähemalt õhtusöögini. Elusolendeid ei tohi tappa! Samas seda, kust tuleb õhtusöök, minu arvutustes veel ei olnud.

Hiljem tuli välja, et sain toona aimu, mis on džainistlik munklus. Džainismi, ühe maailma vanima religiooni järgijad väldivad nimelt putukate tapmist. Kohtusin minagi Indias Gujaratis toredate džainistidega, kes hoidusid püüdlikult sääskede mahalöömisest. Nad elasid tänapäevast linnaelu, tegutsesid IT-alal ning olid tulnud looduskaunisse paika puhkama. Üks neist rääkis, et tema perekonnas on tavaline, et hoidutakse kõige elava kahjustamisest – õhtulauas terrassil hakkas aga hoogsalt sääski eemale vehkima. Muie näol, selgitas ta, et alguses puhub sääse eemale, kui see uuesti tuleb, lööb käega minema ja kui sääsk naaseb kolmaski kord: „Löön ta maha!“

Vanasti eelistasid džainistid töötada näiteks kaupmeestena, sest põllumajanduses ei saaks elu kahjustamata asju ajada. Nad vältisid isegi teeradade pühkimist, et mitte tappa sipelgaid. Söömisel hoiduvad džainistid lihast, kalast, munast ja mitmetest juurviljadest, nagu kartul ja porgand, sest neis on mikroorganisme, keda samuti kahjustada ei tohi. Samas võib tarbida piima, kui on teada, et selle saamisel pole loomale liiga tehtud.