Katrin Saali Saul: laps vajab põhjust, et olla õnnetu, täiskasvanu aga põhjust, et olla õnnelik. Miks nii?

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga. Kui eluolulised valdkonnad, nagu tervis, suhted, töö ja materiaalne turvatunne on piisavalt head, võiksime tunda end mõnusalt. Ent kui palju on piisavalt hea selleks, et rahul olla?

Rahuloluga on ju sageli nagu horisondiga. Kui üks mäetipp vallutatud, tuleb selle tagant nähtavale uus ja veel kutsuvam! Inimloomus on paraku selline, et mis veel eile oli ihaldusväärne, on täna tavaline ja sageli juba homme ei paku enam rõõmu. Siit tekib küsimus: kui mingi valdkond pole piisavalt korras või kui lapsed panevad meid proovile, enesekindlus on nullis, poliitika ajab närvi, teised inimesed tunduvad lollid, välimus häirib, partner ei mõista või pole ilm sobiv, kas siis jääbki õnnetunne ulmeks utoopia rannikul?

Või teistpidi – kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahulolematu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi ja ta elab unistuste elu (vähemalt kõrvalseisjate silmis)? Kas filmistaaride, kroonitud peade ja miljonäride depressioon on vaid poos? Eks igaüks tunneb inimesi, kellele piisab sellest, et mingi (pisi)asi pole korras, ja tal ongi tunne, et kõik on untsus ja põhjust rõõmustamiseks ei ole kusagilt võtta. Põhjust rahulolematuseks leiab ju alati.