Uuestisünd, hinge edasielamine, igavene elu. Karl Käsnapuu: tasub hästi valida, millistele lugudele toetuda

„Ma kirjutasin selle näidendi, et õppida surema,“ olla tähendanud Eugène Ionesco, palju tähelepanu pälvinud näidendi „Kuningas sureb“ autor. Tema lugu, mis räägib inimese katsumustest kohtumisel kaduvusega, mängiti meil viimati Theatrumis. Kui mõelda Eesti teatrile viimastel aastatel, arutles siitilmast lahti laskmise üle ka Zuga Ühendatud Tantsijate lavastus „Suur teadmatus“. Mõlemast nimetatud lavaloost võis õppida, et viimseks vabanemiseks tuleb loobuda maistest asjadest: lossidest, ehetest, raamatutest, samuti võimust ja staatusest.

Siinpoolset saame me mõõta ja vaadelda, sealpoolset mõõta ei saa – surmaga saabub tõesti suur teadmatus. Ent kuna surma mõju elule on märkimisväärne, võib selle mõistmiseks ja mõtestamiseks kasutada lugude abi.

Prantsuse filosoofi ja kirjandusteoreetiku Paul Ricœuri sõnul kasutavad inimesed narratiivi nii oma kogemuste mõtestamiseks kui ka tegelikkuse mõistmiseks. Ta väidab, et narratiivid annavad võimaluse mõtestada maailma, ühendades eraldatud sündmused ja kogemused ühtseks tervikuks, ning aitavad meil mõista oma minevikku ja olevikku ning kujutleda tulevikku. Lühidalt, maailma mõistetakse lugude kaudu.