Surmauurija Karl Käsnapuu: kuigi surmalähedane kogemus võis olla ammu, mäletatakse seda justkui eilset päeva

Need, kes on tumedast tunnelist jõudnud ebamaise valguse rüppe, kirjeldavad seda nii erilise, ereda ja vägevana, et maises elus puuduvad paralleelid. Valguse kohta on öeldud, et see on teadvel ja koosneb kõikeläbivast armastusest – kuid erinevalt armastusest, mida kogetakse eluajal, on see tingimusteta ja puudub maine draama. Mõni näeb ülevaadet kogu oma varasemast elust ja tajub, et kõik tehtu jääb kajama – keha on ajutine, aga teod igavesed. Pärast surmalähedast kogemust täheldavad inimesed oma elus sageli positiivseid muutusi. Kasvab eneseusk ja väheneb huvi materiaalsuse või staatuse vastu, ennast ja teisi hoitakse paremini ning siinset elu austatakse rohkem. Samas kaob surmahirm.