„Mis te arvate, mis teist saab, kui te surete?“ Uuringud näitavad, et iseenda surmale otsa vaatamine mõjub enesehinnangule positiivselt

Päris noorena lugesin ühe vana õpetaja tarkust, mis ütles, et suuta elus teha midagi päriselt olulist, tuleb kõigepealt surmaga sõbraks saada. Mäletan hästi, kuidas see mõte ühtviisi nii inspiratsiooni pakkus kui ka küsimusi tekitas.

Palju aastaid hiljem, elu ettearvamatute keerdkäikude järel, leidsin end uurimas teadusartiklit, mis selgitas, kuidas inimesi pani nende enese surelikkuse meelde tuletamine elu kõrgemalt hindama. Surmast mõtlemine andis elule ilusama tooni. Seda uuringut lugedes tekkis ahvatlus pausi pidada ja tunnetada, kas oma surmale mõtlemine tõesti midagi muudab. Ei teadnudki kohe, mida täpsemalt võiks mõelda. Valisin samast artiklist välja küsimuse: „Mis te arvate, mis teist saab, kui te surete?“ Edasi viis üks mõte teiseni, perspektiiv muutus mitu korda, kuni mõne aja pärast tõdesin, et esile oligi kerkinud teistsugune meeleseisund. Lahtus sel perioodil palju meelehärmi tekitanud stress, mis sündis pidevast ajapuudusest – laiem pilk olemasolule päästis väikeste asjade ületähtsustamisest. Siis meenuski mulle noorena loetud tarkusetera. Tundus, et midagi ses surmaga sõbraks saamises peab olema, kui selle kasulikkusest räägivad nii uued kui ka vanad tarkused.

Edaspidi hakkasin üha rohkem hoomama eri aegadest ja kohtadest pärit teadmisi, mis viisil või teisel tõdesid, kuis soovides elada paremat, õnnelikumat, vabamat või isegi tervemat elu, tasuks vahel surmast mõtelda. „On ainult üks vabadus – leppida surmaga. Pärast seda on kõik võimalik,“ kuulutas prantsuse kirjanik ja filosoof, Nobeli preemia laureaat Albert Camus. Paljud suured inimesed on mõistnud, et vähemalt millalgi elus tasub see teema läbi tunnetada...

Karl Käsnapuu on tanatoloog – surmauurija, keda isiklik surmaga silmitsi seismise kogemus pani küsima, millele me inimestena saame toetuda, kui see hetk on käes. Üle kümne aasta on ta teaduslik huvi hõlmanud näiteks surmakultuuri, surmahirmu ja surmalähedasi kogemusi. Loe Karl Käsnapuu kolumni edasi juba artiklist.