Dementse naise päevik: kõik mu asjad on läbi kolatud ja mõned ära viidud või vahetatud vanade ja närustega

Jooneline tihedalt täis kirjutatud kaustik sattus mu kätte pärast vanaema surma hooldekodus. Mu ema oli leidnud päeviku memme sahvrist hoidiste vahelt. Kui kas või üks inimene leiab siit midagi, mis aitab mõista lähedase vaimutõbe ja tõukab abi otsima, on mu ettevõtmine tasutud.

Sain osaliselt loetamatu käekirjaga kirjutatud kohvi- ja rasvaplekilise päeviku enda kätte. Loen seda nüüd juba kakskümmend aastat tagasi kirjutatud päevikut aeg-ajalt üle ja leian iga kord midagi uut, mis paneb mõtlema inimese saatuse üle. Kujutlen, mis tema peas ja hinges toimus.

Me ei olnud vanaemaga kuigi lähedased, ta oli kiindunud mu vanemasse õesse, kes elas koos vanaisa-vanaemaga, kui ema ülikoolis õppis. Õde käis teda ka tihti vaatamas. Vanaema Lea (siin ja edaspidi nimed muudetud) oli olnud arst. Autoritaarne, lugupeetud, karm. Tal oli ainult üks laps, minu ema.

Pärast vanaisa surma süvenes tal paranoia, kujutlus, nagu käiks keegi ta asjades sobramas, neid ära viimas ja hiljem tagasi toomas või kehvematega asendamas. Mida aeg edasi, seda rohkem kahtlustas ta ka mu õde.