Sõjakuma jõuluajal

Kahurid kõmisevad jälle isa

Nii kaugel et ei kuule

Aga nii lähedal et ei saa öösiti magada

Nii kirjutab Kristiina Ehin meie ajastust, küllap rääkides mõttes oma isa Andres Ehiniga. Kristiina on terasest sisuga naine, meie seekordse ajakirja kaanekangelane. Tema luuleread on täpsed ja avali. Ta ei kõhkle ühiskondlikus elus kanda maha löömast või bändiga Naised Köögis peent nalja viskamast.

Juhuse tahtel sattus sellesse Eesti Naise ajakirja eriti palju mehi. Lembit Peterson, Kristjan Järvi ja Ivo Linna räägivad armastusest ja naiselikkusest. „Naiselikkus saab puhkeda õide vaid siis, kui tema vastas on mehelikkus,“ ütleb Lembit Peterson. Täpselt! Üheta pole teist.

„Naised võiks olla pehmed, siledad, kenad, naeratavad,“ ütleb Ivo Linna. Pange tähele, siin pole juttu kehakaalust, jalgade pikkusest ega vanusest, vaid loomusest ja olekust. „Mulle meeldib, et Imbi minusuguse liiba-laaba venna hoiab väga hästi korras. Kõik on pestud ja kammitud,“ ütleb Ivo. Itsitan, no paras poisike. Aga aus.

Hiljuti on meie seast lahkunud erilisi hingi, nende seas pika ja toimeka elu järel Kihnu Virve ja mõnevõrra enneaegselt Riho Sibul.

„Me veel alles hakkame tema suurusest ja panusest Eesti muusikasse aru saama,“ ütles Riho kohta telefonivestluses teine legend Tõnis Mägi. Neil oli ühine tee käia Ultima Thules. Küsisin Tõniselt mõnda laulusalmi või luulerida Riho mälestuseks. Midagi, mis torkab pähe. Tõnis palub hetke toru otsas oodata ja loeb ette Joel Sanga luuletuse. „Kuidagi intuitiivselt tuli see pähe. Ma väga usaldan enda sisetunnet,“ ütleb ta.

Lähen raamatukokku, kirjutan salmi märkmikku ja seal on read:

Kuhu sa pimevaim tormad?

Kuhu sa sõge tikud?

Nagu meie aeg. Kõik seostub sõjaga, vähemalt mul küll. Nagu ka selle jutu alguses Kristiina Ehini salm.

Seda enam tasub meeles hoida, kui hästi meil on. Hoiame jõulu ajal lähedasi enda ligi ja neid, kes eemal, kallistame kaugelt.

Kauneid jõule ja hoiame üksteist!