MEENUTAME | Silmitsi Sibulaga ehk tõrksa taltsutamine vol 2

Pühapäeval lahkus meie seast armastatud laulja ja kitarrist Riho Sibul.

Meenutades suurepärast muusikut taasavaldame loo, mis ilmus Eesti Naises 2011. aasta märtsis.

Istume Riho Sibulaga teine teisel pool lauda, põrnitsedes teineteist umbusuga…

Kuigi tunneme põgusalt juba üle paarikümne aasta, oleme olukorras, kus üks on intervjueerija, teine intervjueeritav, teist korda. Esimesest korrast mäletan, et lihtne see polnud – sedamööda, kuidas pikenesid mu küsimused, muutusid pikemaks pausid, mida Riho endale võttis. Viimaks sai kahekõnest ajakirjaniku vaevatud monoloog, mille käigus püüdsin nii vestluskaaslast kui ka ennast veenda, et ega need küsimused ju nii tobedad olegi.

Elu on andnud meile teise võimaluse. Enne seekordset katset Rihoga usutlust teha ütleb ta mulle telefonis: „Ma ei taha neid intervjuusid eriti anda. Teen oma tööd, mis on nagunii inimestele tuttav, ma ei pea ju kõigi meelt ka veel ajakirjanduse vahendusel lahutama.“ Kuid seejärel teeb ta sõbraliku ettepaneku niisama kokku saada, ja siin me siis nüüd oleme – kaks loomuldasa kena inimest, kes mõõdavad üksteist kahtlustava pilguga nagu härg ja härjavõitleja enne turniiri algust.