Kuidas saan olla tänulik, kui tunnen vimma? „Tänulikkuse üks võtmeroll on parandada inimestevahelisi suhteid.“

„Tänulikkus on tegu,“ nii ütleb Austraalia teadlane ja koolitaja dr Kerry Howells, kes üle 25 aasta on uurinud tänulikkust – selle rakendamist suhetes, kuid ka konfliktides.

Oma teekonna alguses oli Kerry ülikoolis õppejõud ja õpetas filosoofiat. Aine, mida ta tudengitele luges, oli neile kohustuslik – ja Kerry märkas, kuidas see mõnd üliõpilast frustreerib. Neil leidus alati midagi, mille pärast nuriseda. Kui Kerry sellele osutas, olid noored siiralt üllatunud. Neid kuulates mõistis Kerry, et tudengid tõesti polnud teadlikud, kui palju rahulolematust neist kiirgab.

Kui mina mõtlen sellele, mis päeva jooksul maailmas toimub, kogen vastakaid tundeid. Loen sõjauudiseid ja tunnen õudust selle pärast, mis toimub Ukrainas, seejärel tänulikkust, et mina olen Eestis, ja siis häbi, et tundsin tänu.

Sama teema kerkib viimasel ajal esile igas töötoas, mida ma läbi viin. Tähtis on mõista, et tänulikkus ei välista muret ega kurbust. Ühel ja samal hetkel võimegi kogeda tühjust, kui mõtleme neile, kes peavad praegu kannatama, ja samas tänulikkust – muidugi mitte sõja eest, vaid lihtsalt sellepärast, et oleme elus. Õppides, kuidas iga päev sellele tänutundele keskenduda, teeme end vastupidavamaks mis tahes raskustele, mis võivad tulevikus ees oodata.

Selleks, et toetada inimest, kes on hirmul või leinas, ei pea me üle võtma neidsamu tundeid. Hoopis rohkem võib teda aidata see, kui suudame jääda positiivseks. Mõtle ise, kui oled omadega pimedas kohas, siis kas sa ei igatse, et näeksid jälle valguskiirt? Mida rohkem inimesi usub, et ka praegusel ajal on lubatud tunda tänulikkust, seda rohkem on neid, kes suudavad pimedat maailma valgustada.