„Väikseim rahulolu eluga on nende Eesti elanike seas, kes sündisid keerulistel 1940ndatel aastatel.“

„Õnnelikkusega kipub olema nii, et mida rohkem selle peale mõelda, seda vähem õnnelikud me oleme,“ ütleb akadeemik Anu Realo, kes on õnnetunnet isiksusepsühholoogia perspektiivist uurinud.

„Kui inimeste käest küsida, et mis on nende jaoks õnn, siis pea igal pool maailmas annavad inimesed sarnase vastuse: õnn on sisemine harmoonia või hingerahu. Püüd sisemise rahu poole on populaarne teema eneseabiõpikutes, samas kui teaduslikus kirjanduses on see üllatuslikult vähe tähelepanu pälvinud,“ kinnitab akadeemik Anu Realo, Warwicki ülikooli (Ühendkuningriik) professor ja Tartu ülikooli külalisprofessor. Selle üheks põhjuseks on tema hinnangul asjaolu, et rahvusvahelises psühholoogiateaduses domineerib läänelik arusaam heaolust ja õnnetundest, mille keskmes on kirkad ja tugevad positiivsed emotsioonid, sõltumatus ja saavutus. „Õnn on inimese enda kätes, midagi, mille poole iga inimene aktiivselt püüdlema peab. Samas, paljudes Ida-Aasia maades seostatakse õnnetunnet hoopis hea õnne ja vedamisega, mis on mööduv ja mitte inimese enda teha.“

Kui olin laps, mäletan, kuidas ema pliidi ees süüa valmistas ja isa talle samal ajal ajalehte ette luges. Kui vanematel oli pulma-aastapäev, võtsid nad ette pika jalutuskäigu. Minu jaoks tähendas see, et ema-isa olid õnnelikud, et õnn peitus lihtsates asjades, eelkõige õnnelikus argipäevas. Milline on teie varasem õnnekäsitlus? Kas see on elu jooksul muutunud?