„Vastata tuleb ka küsimusele: mida sina annad elule, mis sinust alles jääb?“ Pakun, et see on üleüldse üks kõige rõhuvamaid küsimusi elu igas etapis, mida õigupoolest ei taha arutluselegi võtta. Küllap paljud meist jõuavad arusaamisele, et vähemalt lapsed jäävad meist alles.

Kuidas elada oma elu nii, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas oma elu ja muutustega toime tulid. Sellest kirjutab psühholoog Katrin Saali Saul oma artiklis. „Lapsed ongi minu hobi,“ olen minagi kuulnud öeldavat. Milline koorem lastele! Lapsed on siin ilmas selleks, et elada oma elu, kõndida oma rada, mitte sisustada vanemate elu. „Parim kingitus, mida anda lapsele kodust väljalendamise puhul, on vanemate enda rahuldust pakkuv elu,“ ütleb Katrin Saali Saul. Elu on muutustega toimetuleku eksam.

Olemegi seekordse ajakirja nimetanud õnnelikkuse erinumbriks. Meie eesmärk on mõtiskleda koos teiega, mis teeb meie elu rahuldust pakkuvaks. Mulle teinekord näib, et esitame õnnele liiga kõrgeid nõudmisi ja kujutleme seda millegi kättesaamatuna. Olen seda meelt, et õnn lainetab alatasa meie ümber. Kui me ei suuda seda märgata, siis vaat sellega tuleb tegeleda.

Anname õnnele võimaluse meid märgata!



Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid