„Arvan, et tegin seda ikkagi huvi pärast, et ma hiljem end ei süüdistaks, miks ei katsunud,“ mõtiskleb Külliki. Suuremat rahva ees esinemise kogemust noorel, ikkagi maatüdrukul, „aga usinal ja tublil“, ei olnud. Kooliaegses näiteringis harjutati, kuid etenduseni asi ei jõudnud. Aga Külliki võeti vastu, kohe esimesel katsel.

See oli viimane Panso kursus, 7. lend (1972–1976), millest hiljem hakati rääkima kui eriti märkimisväärsest. „Ilmselt sellepärast, et olime tal viimased ja lisaks näitlejatele olid ka lavastajad,“ arvab Külliki.

Esimeseks töökohaks sai Draamateater, kus Panso arvates oli vaja uut, nooremat verd ja kuhu suunati peaaegu kogu kursus. Panso lahkus samal aastal teatri peanäitejuhi kohalt, uueks juhiks sai Mikk Mikiver. Külliki Saldre, tollal Tool, oli teatri kõige noorem naisnäitleja.

„Repertuaariteatri näitlejana teed pidevalt oma tööd ja, ausalt, määratud rolle pole ma peaaegu kunagi ära öelnud.“ Momendi vältava mõttepausi järel täpsustab ta: „Kaks korda vist ikkagi olen pidanud loobuma (neljakümne kuue laval oldud aasta jooksul! N. R.). Viimati mullu, isiklikel põhjustel.“

Jaga
Kommentaarid