„Pakkusime talle kodu, miks ta halvasti käitus?“ Ühe kasupere õpetlik lugu ema ja teismelise vaatevinklist

Kümme aastat tagasi sattusid saatuse tahtel tollal teismelise Kariina (26) ja tema kahe venna perre elama veel kolm last, onulapsed. Nii tuli Kariina emal üles kasvatada kuus last – kolm oma ja kolm kasulast.

„Kokkupuude onulastega oli meil varasematel aastatel olnud minimaalne. Mõnikord suvel, kui Elvas isal-vanaemal külas käisime, nägime neid, aga suurt lähedust meil ei olnud,“ meenutab naine. Kariina mäletab hästi, kuidas onu perekond tundus neile lausa idülliline. Kui Kariina isa, kes oli aastaid tagasi emast lahku läinud, oli tema sõnul pigem passiivne ja osavõtmatu, siis onu tundis end isarollis hästi.
„Elus võivad asjad väga kiiresti muutuda,“ nendib ta nüüd. Mingil ajal tekkisid onul soojad suhted viinakuradiga, mis viis lahutuseni. Ema, kellega lapsed elama jäid, sai aga vähidiagnoosi ja suri aasta hiljem. Et selleks ajaks oli onu alkohoolik, jäid kolm last, kellest kõige väiksem oli vaid paariaastane, vanaema hoole alla. Ent vanaema tervis muutus üha halvemaks ja ta mõistis, et temast pole lastele hooldajat.

Lapsi ei saa ju üksteisest lahutada