Kas kõhutunne on olemas ja seda võib usaldada?

Mõnikord on nii, et mitte mõeldes, vaid hoopis mõtet vabaks lastes saabub ajukurdude vahele sõnumeid, mida poleks osanud oodatagi. Või annavad need sõnumid vastuse seni peas keerelnud küsimusele.

Paljudele inimestele on loodus andnud teravama intu­it­siooni ehk kuuenda meele, mida tasub elu jooksul õppida rohkem usaldama. “Minu sisetunne ehk südamehääl, sisemine juhatus ehk intuitsioon – kuidas seda iganes nimetada – on mind juhtinud praeguseks sellise eluni, millest ma ei osanud kunagi unistada,” ütleb 20 aastat massööri-terapeudina tegutsenud Siret Puuder (50). Siret unistas nagu iga teine “normaalne” inimene heaolust, toredast abikaasast, perest, heast töökohast. “Aga see unistus, kui praegu tagantjärele mõelda, ei olnud minu soov, vaid pigem see, mida ühiskond meile õpetab.”

Ühel hetkel oli Siret jõudnud eluetappi, kus kõik oli justkui olemas: perekond ja unistuste töö, kusjuures tööd oli väga-väga palju. Samas mõtles ta, miks teda ikka rahulolematus vaevab. “Märkasin, et ma ei rõõmusta, ei naerata, et nagu ei elagi enam,” meenutab naine. “Kuhu olid kadunud rõõm ja naer, mis olid minus kunagi olemas, tahe ja armastus?”

“Esimene peaksid olema sa ise, siis alles kaasa ja lapsed, edasi töö ja sõbrad.”

Naine mõistis, et elab kellegi teise, mitte enda elu. Töö oli esmatähtis, siis lapsed ja mees, aga õige järjekord peaks olema ikka selline, et esimene oled sina ise, siis kaasa ja lapsed, edasi töö ja sõbrad. “Kuidas saad sa olla olemas ja tõeline, kui ei kuula oma sisemist juhatust ehk mida sinu keha sulle räägib?” küsib Siret. “Mitte keegi ei tea paremini kui sina ise, mida vajad, millised on su söögi­eelistused ning kellega ja kus tunned end hästi.”

Sireti elu läks edasi ainult koos lastega. Aga ta tänab oma laste isa, kes andis talle kaasa soovi hakata ennast armastama ja kellega koos elatud elu tõi pere ühest Eesti otsast teise, vaieldamatult kauni ja väeka looduse keskele. Tänu sellele hakkas ületöötanud Siret uuesti märkama looduse ilu ja soovitab seda ka teistele, sest loodus on meie teejuht.

Sel sügisel viis elu aga Sireti tagasi sinna, kust ta kümme aastat tagasi tuli. Algas uus eluetapp. “Iga inimene valib ise oma teekonna,” ütleb ta nüüd. “Ma räägin o m a teekonnast, mitte sellest, mida meile õpetatakse ja kuhu meid juba lapsepõlvest peale suunatakse. Sellest, mis on tõeline elu, mida oled tulnud siia ilma kogema, mis on täis armastust ja rahulolu, sest oskad hinnata hetke, olla rahul ja tänulik. See on elu, mille oled ise endale loonud.”

Rakvere teatris peakunstnikuna töötava Eveli Variku (48) jaoks toimib intuitsioon nii, et igapäevaasju tehes lähevad mõtted uitama ja saabub hoopis teravam tunnetus. Ta on mõelnud, kuidas elada intuitiivselt. “Elad ja võtad vastu asju, mis juhtuvad,” selgitab ta. “Elu on üks kujunemine. Kõik, mis tuleb vastu, tuleb endast läbi lasta, olgu see hea või halb.”

Esimesed kogemused niimoodi elada sai Eveli välismaal. Ta läks koos sõbraga aastaks maailma rändama ja lõpuks sai sellest kolm ja pool aastat. Singapuris astus ta koos reisikaaslasega vanast apteegist sisse. Kui sõber küsis eakalt apteekrihärralt, kus keskus on, viivitas apteeker hetke… ja sel ajal tunnetas Eveli intuitiivselt vana mehe vastust: sina oledki oma maailma keskpunkt. Kuigi tegelikult andis apteeker neile ootuspärase vastuse.

Algul läks Eveli oma reisidele ikka kohvriga, mõne aja möödudes ainult suuremat sorti käekotiga, kuhu mahtus töötamiseks vajalik arvuti, hambahari, väike aluspesutagavara, mõned pluusid-seelikud ja kontsakingad. Aafrikas istutas ta ennast tavapärasest veelgi kõrgematele kontsadele.

“Võiks püüelda tasakaalu poole – selleks tuleb pigem jälgida ümbritsevat elu kui pidevalt sekkuda.” Eveli

Kord oli tal plaan naasta Miamist mõneks ajaks Eestisse. Lend hilines. Kui lennuk lõpuks Moskvasse jõudis, hakkasid kõik kiirustades lahkuma, unustades osa asju salongi. Evelil raha polnud, et Moskvasse jääda, aga sisetunne ei sundinud teda ka tormama. Ja siis tuli talle lennujaama koridoris vastu teenindaja, sülearvuti käes, ning küsis, mis suunas Eveli läheb. Tuli välja, et üks rootslanna oli oma arvuti maha unustanud. Eveli kõndis rahulikult ootesaali ja andis rootslannale teenindajalt saadud arvuti üle – too oli nii rõõmus, et ulatas eestlasele tänutäheks 100 dollarit. Ja nii oligi rahamure murtud. “Sa otseselt ei mõtle sellele, aga tead, et järgmisel hetkel on sul raha olemas ja sind aidatakse,” järeldab naine.

Eveli lisab, et see, mis intuitsiooni sööb, on rutiin. “Samas on see puhtalt inimeses endas kinni. Sest sina ise oledki oma maailma keskpunkt. Ideaalis võiksime muidugi püüelda tasakaalu poole – selleks on vaja pigem jälgida ümbritsevat elu kui pidevalt sekkuda.”

Oma vaistu usaldades on võimalik ära tunda, kes on meie inimesed ja kes mitte. Praeguse elukaaslasega ei pea Eveli kuigi palju vestlema, sest enamasti teavad nad niigi, mida teine mõtleb ja tunneb. Info jõuab sõnadetagi kohale. “Kusjuures ei pea üldse olema kogu aeg ninapidi koos,” ütleb ta. “Aeg­ruumil ei ole õigetes suhetes tähtsust. Mõnede oma sõpradega kohtun vaid korra aastas, aga hinges on need inimesed kogu aeg minuga.”

Usalda elu

Ka töökoha Rakvere teatris sai Eveli kõhutunnet usaldades. Ta päevitas Pärnu rannas, kui sõbranna tuli ütlema, et Pärnu teater vajab peakunstnikku. Eveli mõtles, et mis nüüd tema, aga pani portfoolio ikkagi kokku. Tookord ei kutsutud teda isegi vestlusele. Kolme kuu pärast aga saabus uudis, et nüüd vajatakse peakunstnikku Rakvere teatris. Evelil tekkis tunne, et peab kindlasti kandideerima, ja niipea kui ta töövestlusele minnes Rakveres bussist maha astus, valdas teda eriline tunne. Silmitsedes kaunist teatrihoonet, mõtles ta: see on koht, kus hakkan tööle. Nii ka läks! Juba paari päeva pärast helistati, et ta on tööpostile oodatud.

Üsna samamoodi, iseenda otsingul, tuli muutus Siret Puuderi ellu. Ühel mullusügisesel hommikul läks ta hommikumeditatsioonile – ja sealt see alguse sai. Siretit kutsuti õppima traumast vabastavat hingamist ja MER-massaaži, millest on nüüdseks saanud tema teekond iseendani. Õpinguil vabanes Siret sellest, mida oli oma kehasse korjanud ja mis oli teda aastaid koormanud. Praegu on ta kogu südamest tänulik oma õpetajale, sest oma elu paranemist saab ta kirjeldada ülivõrdes. Ja see kõik tuli tänu sellele, et ta võttis oma sisetunnet ja südamehäält lõpuks kuulda.

Lõppenud suvel käis Siret tõenäoliselt esimese eestlasena õppimas MER-massaaži Poolas – kauni looduse keskel, rahvusvahelises seltskonnas ja õpetajaga, kel sel alal töökogemust 43 aastat. “Tundsin, et pean minema, sest seal on nii palju õppida,” meenutab ta. “Jällegi usaldasin oma sisetunnet ja lasin end elul juhtida, aga otsuse minna võtsin vastu ikkagi ise.” Reisile eelneval õhtul oli Siret ootamatute tõrgete tõttu juba koolitust tühistamas, aga hommikul lennujaamas saabus lahendus. Ta usaldas elu ja uskus endasse, ja see kõik oli seda väärt. Ühe nädala jooksul sai naine jagada palju armastust ja olla tänutundes, nüüd jagab ta õpitut juba oma töös.

“Armastus võib olla mattunud sinus sügavale-­sügavale, aga ta on meis kõigis olemas,” on Siret veendunud. “Valikut, kas elada armastuses ja tänutundes, kuulata ennast ja oma intuitsiooni ning elada kooskõlas iseendaga või elada kellegi teise soovide ja ühiskonna surve all, ei saa õpetada. Selle valiku saab teha iga inimene ise.”

Tartus vabakutselise loomeinimesena tegutsev Eve Leimann (53) on kõhutunnet järgides leidnud palju oma tööks tarvilikke materjale. Linn on paksult poode täis, aga see veel ei tähenda, et vajaliku asja leiad. Eve mäletab, et kord õmbles ta lapsele tekikotti ja 30sentimeetri laiune kangariba jäi puudu. Ta seadis sammud poodi ning leidis täpselt sobiva mõõduga kangatüki, sentimeetritki polnud lõigata vaja.

Hiljuti viis tee Eve järje­kordsele õmbluskursusele, kuhu oli tarvis kaasa võtta trikotaaž­kangas. Naine ei muretsenud kanga leidmise pärast veel eelmiselgi õhtul. Sisetunne lihtsalt ütles, millisest poest enne kursust läbi minna ja vajalik materjal kaasa haarata. Muidugi oli see seal olemas.

Paljud on kogenud telepaatiat: mõtled kellegi peale, ja juba ta helistabki, saadab sõnumi või tuleb tänaval vastu. Nii oli ka Evel. Mõni aeg tagasi oli tal kindlasti vaja ühele inimesele üle anda tarvilik asi, aga too elab piirkonnas, kuhu Eve niisama lihtsalt ei satu. Samal päeval oli tal aga kesklinna asja, ja palun
väga – niipea kui Eve linnaliinibussilt maha astus, nägi ta kohe seda, keda vaja.

Kord oli Evel Haanja kandis klassikokkutulek. Ühel hetkel silmas ta pimedas taevas lendamas valguskera, mis tuli Rõuge poolt. Samal ajal läks mõte Rõugest pärit kursuseõe peale, kes põdes rasket haigust. Teel linna sõitsid nad Rõugest läbi ning mõte läks jälle selle naise peale. Mõned päevad hiljem sattus Eve tööl ajalehte lugema ning nägi kursusekaaslase surmakuulutust – naine oli surnud just sel päeval, kui Eve valguskera nähes temale mõtles.

Ka Viljandis elav disainer Riina Eigi (54) on samasuguseid intuitiivseid sõnumeid saanud. “Tegelikult on kogu info ülemistes sfäärides,” on ta veendunud. “Lihtsalt kõik inimesed pole piisavalt tundlikud, et seda kätte saada.” Riinal on kaks täiskasvanud last, kes elavad oma elu. Tema nende ellu ei sekku, küll aga tunneb kohe ära, kui tütrel algab raskem periood. Energeetiliselt on ema ja tütar ühendatud, on Riina kindel.

Elu jooksul on olnud märke, mille tähendust ei ole Riina esiti osanud lahti seletada. Kord ujus ta päikselisel suvepäeval Valgjärves, vees selili lesides ja pilvi vaadeldes. Täiesti ootamatult tuli pähe terav mõte Silvi Vraidist, keda ta isiklikult ei tundnud. Ujuja oli juba mõtte unustanud, kui korraga võttis üks pilv ta kohal pealuu kuju. Pärastlõunal puhates ja taustaks raadiot kuulates tuli ootamatu teade: Silvi Vrait on meie seast lahkunud. “Siis hakkas mul üsna kõhe,” tunnistab Riina. “Miks mulle selle kohta teada anti?”

Riina oli juba mõtte unustanud, kui korraga võttis üks pilv ta kohal pealuu kuju…

Teine kogemus oli samuti seotud lauljaga. Päev enne Jaak Joala surma nägi Riina veebis pilti läbi vana klaveri kasvanud puust, mispeale hakkas peas kummitama üks Jaak Joala laul. Ja järgmisel päeval tuli teade estraaditähe surmast.

Kolmas juhtum oli iseäranis kummaline. Riina kõndis Tallinnas ja nägi telemaja Gonsiori tänava poolsest uksest väljumas oma head tuttavat Eve Viilupit. Aga just sel päeval tundis ta, et ei soovi suhelda, muidu nad Evega ikka tervitasid ja jutlesid. Kuna Riina oli olnud kaua Eestist ära, polnud tal aimugi, et Eve põeb rasket haigust. Veidi eemalt tagasi kiigates oli aga naise kuju juba trepilt kadunud. Alles järgmisel päeval sai Riina teada, et tegelikult oli Eve tolleks hetkeks juba surnud. Ju siis oli tegu tema varikujuga, oletab Riina.