„Nad värisesid nagu haavalehed.“ Kuidas sind toetada, ukrainlanna? Kolme põgeniku ja neid siin abistavate eestlaste lood

Millised mõtted võivad keerelda Ukraina sõjapõgeniku peas? Kuidas talle toeks olla, kui ta on pääsenud Eestisse?Sõjapõgenikega toimuvast ja nende hingeseisundist räägivad ukrainlannasid Eestis abistavad vabatahtlikud Ave ja Maarja. Räägime, kuidas sõjakoledustest pääsenuid psühholoogiliselt toetada.

Tulla sõjast on tulla teisest maailmast

Tuleb Ukrainast lahkuda, mõistis Tamara* (45), kui tema aknast paistsid purukspommitatud majad. Läbi linna liikusid juba tule alt pagenud inimesed.

Autosse võttis ta oma teismelise poja, abikaasa pidi jääma maha. Mobilisatsiooni tõttu ei võinud riigist lahkuda ka väimees ning Tamara tütar jäi mehe kõrvale.

Ukrainast välja sõita sai Tamara ainult valges, sest ükski tänavalamp ega foor ei põlenud. Lõpuks jõudis ta pojaga Slovakkiasse. Saime tulema, mõtles Tamara, kui nägi, et tänavalambid töötavad.

Nende saatusekaaslane tudeng Polina (21) võpatab, kui uks kukub pauguga kinni või keegi sulgeb ta läheduses auto pagasiluuki. Tema jõudis koos emaga Eestisse, kuid sõbrannad saadavad häälsõnumeid ikka Ida-Ukrainast – ning nende taustal paugub tuttav sõjatuli...