„Ma ei ole turist, ma elan nii!“

2017. aasta 19. juulil pani Pärle Raud (49) Tallinna lähistel oma mootorrattal käigu sisse ja hakkas sõitma lõuna poole. 1125 päeva, 130 000 kilomeetrit ja 40 riiki hiljem jättis ta tsikli Californiasse ja lendas ise koju.

Pärle oli kindel, et kolm aastat kestnud Ilmaringi-nimeline ümbermaailmareis jätkub, kui pandeemia lubab jälle reisida. Ja jätkuski: tänavu mais asus naine jälle teele.

Mõte teha mootorrattaga ring ümber ilma sündis ideest sõita külla oma pojale Austraalias. Kuidas nii suured mõtted teoks tehakse?

„Kõige suurem asi oli otsus, et ma lähen. Edasi olid hästi praktilised asjad,“ meenutab Pärle. Plaan oli minna igasuguste ajaliste piiranguteta – ta ei andnud ka lubadust kindlal kuupäeval või aastalgi tagasi tööl olla. „Ma sain minna seetõttu, et olin oma eluga heas seisus: minu ema on kõbus, laps on täiskasvanu, finantskohustused olid ületatavad. See poleks olnud võimalik kümme aastat varem – kui sul on kool pooleli, lapsed, kohustused, siis sa lihtsalt ei lähe teadmata ajaks teadmata kuhu.“

Muidugi nõudis nii suur plaan tõsiselt korraldamist, alates viisadest ja kindlustustest ning lõpetades sobiva mootorratta ja matkavarustuse leidmisega. Vaimselt kõige raskem oli aga tööst loobuda. „Kui oled käinud mitukümmend aastat tööl, siis tekitab tühjusesse astumine kõhedust, isegi kui see oligi su plaan,“ räägib Pärle. Ta meenutab nädalaid, kui oli juba töölt ära tulnud, kuid polnud veel teele asunud. Tegusad päevad möödusid reisiks ettevalmistusi tehes, kuid kuklas rõhus identiteedikriis: kes ma olen, kui ma ei käi tööl, ei maksa makse ja mul pole tervisekindlustust, minu kodu on minu asjadest tühi ja seal elavad võõrad inimesed ning ma ei tea, mis mind ees ootab?