Ligi kümme aastat ehitusjärgus kõrgunud „koledaid varemeid ja kurje inimesi plangu taga" mäletavad Kalamajas üles kasvanud lapsed sama hästi kui koduste ranget keeldu ehitusest eemale hoida - oli ju sealt koolipoiss alla kukkunud ja õnnetus lõppes traagiliselt. Kui uhiuus hoone uksed avas, sai sellest siiski tõmbekeskus valgusküllase raamatukogu ja loendamatute huviringidega. Viimaste hulgas ka legendaarse Anna Ekstoni juhendatud balletitunnid peegelseinaga klassis. Keskkoolinoored aga tunglesid tantsupidudel, millele isegi mammutpalee sammastega saal kitsaks jäi.

Salme kultuurikeskus, Kalamaja, Tallinn

„UUS TOMP" JA „VANA TOMP"


Kui kuldsete 60-ndate noorus küpses tulikuumaks köetud Sossi, Lõuna-klubi ja Mustpeade Maja saalides koos legendaarsete Optimistide, Lüürikute ja Virmalistega, siis 70-ndate põlvkonna Mekaks oli Jaan Tombi nimeline kultuuripalee. Tombi-nimeline kultuuriasutus oli asutatud juba 1940. aastal ja tegutses vanalinnas Mustpeade Majas. Seoses uude kohta kolimisega 1965. aastal sai Mustpeade Maja kultuuriasutus endale Jaan Kreuksi nime. Noorte kõnepruugis nimevahetusest ei hoolitud, kohtadest said „uus Tomp" ja „vana Tomp" ehk lihtsalt Uus ja Vana.

„Kreuksist ei rääkinud küll keegi," kinnitab aastatel 1975‒1984 diskorina tegutsenud Raivo Raidam (56), kelle noorpõlv on tihedalt seotud Salme paleega. Algul nagu iga teine koolinoor tantsupidudel käies, hiljem kolmanda korruse tantsusaalis diskorina plaate keerutades. „Rahvast oli alati väga palju," meenutab Raidam. Tänases ööelu melus on tantsupidude fenomeni ehk raske mõista, kuid tasub meenutada, et tantsupaikasid oli loetud hulk ja restoranide uksed noorte ees suletud. Lisaks olid omamaised solistid ja kitarribändid tohutult populaarsed.

„Tantsiti paarides, ridadena rivis tantsisid vaid venelased, kes hõivasid 1970-ndate esimesel poolel Lõuna-klubi (Vineeri- ja Mööblikombinaadi klubi Sihver praegusel Vana-Lõuna tänaval - toim) ja kümnendi teisel poolel vana Tombi. Uus Tomp oli alati vaid eestlaste klubi," meenutab Raidam aega, mil kuulus ise publiku hulka.

Tol ajal jagunesid noortekambad oma liidritega - Mustamäe krahv, Hiiu krahv, Nõmme krahv - linnajagude järgi, seepärast käis pidudega kaasas kukepoegade enesekehtestamine, kakeldi tualettruumides ja õues. Tüdrukud kaklesid WC-des eelkõige poiste pärast, poisid pigem reviiride mahamärkimiseks.

„Kaklused lõppesid tihti miilitsa sekkumisega," meenutab Haapsalu kultuurimaja ansambli Alfa C klahvpillimängija Peeter Tammik (59). „Ükskord keerati kultuuripalee ees miilitsaauto kummuli. 1960-ndate lõpul toimusid nii ägedad peod, et korraga mängis majas kaks ansamblit ‒ üks tantsusaalis, teine all fuajees. Alkoholi peo ajal ei müüdud ja enne südaööd jõudis veel bussi või trammiga koju."

„Puupüsti rahvast täis majas olid piletiga ansamblipeod kasumlikud üritused. Hind oli algusaegadel vist 50 kopikat, hiljem kuni 1 rubla. Disko, kus laval ainult üks mees, aga piletiraha sama, oli kultuuriasutusele puhas kullaauk," lisab Raidam, kes 1970. aastate lõpus hakkas ühena esimestest Salmes plaate keerutama. „Suurematel üritustel asus diskori pult fuajees vastu treppi või peauksepoolsel rõdul. Lood tulid algul Boney M-i, Abba, Smokie', Bee Geesi jt plaatidelt, edasi lindimakkidelt, 80-ndatel juba kassettmakilt. Tehnika eest hoolitses hilisem Jaak Joala mänedžer Raivo Sersant, kes töötas tollal Salmes helitehnikuna."

1980-ndate algul sai populaarne diskopaik keldrikorrusel asunud kohvikust Leelo. Uudis sellest, et Leelole on plaanis taas hing sisse puhuda, paneb ka endise diskori kõrvu kikitama.

OMAETTE OOPER - NOORSOOTEATER


1966. aastast alates sai Salme kultuurikeskus Voldemar Panso asutatud ENSV Riikliku Noorsooteatri kodulavaks. Kontori- ja prooviruumideks anti teatrile Laial tänaval asuv maja, mida praegu tuntakse Linnateatri peahoonena. Panso moodustatud tugev näitetrupp, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud staaridest, tõi lavale ülipopulaarseid, kogu disko-teksapõlvkonna maailmavaadet kujundanud etendusi: „Lendas üle käopesa", „Godot'd oodates", „Love Story", rokkooper „Jonny", „Armastus kolme apelsini vastu", „Protsess" koos ansambliga Ruja. Ka nüüd on Tallinna Linnateater teinud mitmeid lavastusi, mis mõeldud spetsiaalselt Salme laval mängimiseks.

Teater Marionett

UUE AJA „UUS"


Tänane Salme Kultuurikeskus on oluline kontserdi-, meelelahutus- ja tegevuspaik. Siin tegutseb ligi 40 huviklubi, tantsuringi, laulukoori ja -stuudiot 1500 liikmega. Maja on koduks 1947. aastal asutatud Salme Teatrile. Teisel korrusel annab kaks korda kuus etendusi Harri Vasara asutatud ja täna Mart Puusti juhitud nukuteater Marionett.

Kokku on majas kaheksa suuremat kogunemispaika: 628 kohaga teatrisaal, 150 inimest mahutav peegelseina ja parkettpõrandaga kaheosaline tantsusaal, kammersaal 50-le inimesele, sammaste ja nelja rõduga fuajee poolele tuhandele pidulisele, maali- ja fotonäitustele avatud L-galerii, ruumikas võimla. Fuajeekorruse Teatrikohvikus leiab istekoha 40 inimest, keldrikorrusel - kunagises kohviku Leelo saalis - jätkub lava, tantsupõrandat ja diskovõimalust sadakonnale pidulisele. Hoone teeb unikaalseks täismõõdus portaali ja lavatorniga teatrilava, kus on olemas isegi sümfoniettorkestrit mahutav orkestriauk. Kõlab uskumatuna, kuid rahvusvahelise projektina on Salme laval mängitud Mozarti „Võluflööti".

Siinsete kõrgete lagedega saalides ja loendamatute soppidega kõrvalruumides on kõik tingimused, et hoida elus rahvuskultuuri traditsiooni ja arendada oma loominguannet.

IDEAALNE PEOPALEE


Sisekujundajale-mööblidisainerile Tiia-Mare Hundile (53) on Salme palee olnud teiseks koduks juba kolmkümmend aastat. Juba kunstiinstituudis õppimise ajal oli tal töökoht siinsamas majas asunud Üleliidulise Ratsionaliseerijate ja Leiutajate Ühingu Patendiinstituudis. Hiljem, peakunstniku koha vabanedes, sai ta kabineti-töökoja-ateljee kaks korrust allapoole. Tol ajal oli kunstnikke kolm, nüüd seda tööd üksinda tehes on maja suurus eriti hoomatav. Siin kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Matsiga, kes oli Noorsooteatri ja kogu maja dekoratsioonitisler. Aastakümnete jooksul on Tiia-Mare käest läbi käinud sadu ja sadu meetreid pappi, fooliumit, vineeri, kilet, fliseliini, juhtmeid ja kõike-kõike muud, mida läheb vaja hiigelmajas toimuvate eriilmeliste ürituste kaunistamiseks. „Olen mürgise kullapuruga katnud kahe meetri kõrgusi jõulukellasid ja vahtplastist hiigellilli välja saaginud," ütleb ta. Enne arvutiajastut oli igapäevaseks tööks loendamatu hulga kuulutuste, afiššide, loosungite, autahvlite ja aukirjade kujundamine, sekka kalligraafilised auaadressid. Piduliku kujunduse pidi maja saama igaks võimalikuks sündmuseks alates Punalipulise Balti laevastiku admirali matustest kuni erootikamessini. Kunstnikult on kostüümid ja lavakujunduse saanud Salme Rahvateater, tantsu-, tsirkuse- ja võimlemisrühmad. Kompositsioonideks on kulunud tuhandeid lõike- ja potililli, isegi terveid puid ja põõsaid.

Põhja-Tallinna linnavalitsuse piduliku vastuvõtu tarvis kulus Tiia-Marel kaheksa meetri kõrguse fuajee dekoreerimiseks 150 meetrit fliseliinkangaid, mitme meetri kõrguseid tsellofaanist ja juhtmetest installatsioone ning kümneid lillesülemeid.

„Kõige kallim kujundus oli 1990. aastal ühe tollase nimeka ärimehe korraldatud pidu „Kõige markantsema Mardi valimine" mardipäeval. Peole eelnes korralik reklaam, peaauhinnaks oli 5000 rubla. Kokku tuli meeletu rahvamass, paar tuhat inimest. Ka hiljem on fuajee üheks õhtuks muutunud laudu ja toole täis luksuslikuks restoraniks," meenutab sisekujundaja.

Praegu on aktuaalne taaskasutus, kalli eelarvega üritusteks ostetud kangaid saab veel aastaid hiljemgi kasutada.

„See on minu saal!" näitab Tiia-Mare kolmanda korruse tantsusaali, kuhu tosina aasta eest projekteeritud kodumaine disainvalgustus mõjub siiani modernselt. Hoonekolossi stalinistlikku päritolu meenutavad meetripaksused seinad ja tuumasõja puhuks ehitatud varjend, mis sobiks hästi muuseumiks. Viimase suurema värskenduse käigus sooviti nostalgialainel luua omal ajal teostamata jäänud pompoosset interjööri. Maile Grünbergilt tellitud projekti tarvis otsiti eeskuju endiste liiduvabariikide kultuurimajadest. Selles võtmes valmisid teatrisaal, lava kõrvalruumid, fuajee ja galeriisaalid. Palee tervikuna ootab oma järge, kuid midagi remonditakse ja uuendatakse pidevalt.

Sisekujundusele uue näo andmine on olnud Tiia-Marele südameasi. Lisaks esindusruumidele on ta ümber kujundanud kohviku, kabinetid ja esinejate garderoobid, mille kolme ja poole meetri kõrgused laed tunduvad praegusajal üleliigse priiskamisena. Vaid teatrilava taha viivatel järskudel treppidel ning keldrikorruse pruuni õlivärvi ja pragunenud laudpõrandatega labürintides võib end mõelda poole sajandi tagusesse pisut süngevõitu aega.
Salme kultuurikeskus, Kalamaja, Tallinn

* * *

„Uues" käimine oli staatus


Mare Raidma (56), filmi- ja kostüümikunstnik

„1970. aastate alguses käisin Salme palees kunstiringis, mille juhendajaks oli legendaarne Aino Johanson, käriseva hääle ja eatu olemisega väekas naine. Hoone ise tundus oi-kui-suur! Kõrged koridorid ja saalid, kiviselt kõmavad seinad. Aukartust äratav arhitektuur.

Peod toimusid kõige ülemise korruse saalis, mis jaotus sammastega kaheks. Ühele poole jäid ansambel ja tantsijad, teine pool, kuhu viisid treppidelt tulevad uksed, jäi tantsule kutsumist ootavate igavlejate päralt. Seda hämaramat osa ääristasid toolid, kust siis piieldi, kes mida kannab ja kuidas välja näeb - oli ülilühikeste seelikute aeg! Ega kodust vanemad niimoodi välja ei lubanudki, seelik sai enne pidu kultuurimaja WC-s lühemaks traageldatud. Koolitüdrukud ei tohtinud ka avalikult meigitud olla, seegi toiming tehti samas paigas või siis eelnevalt kusagil mujal - pittu pääsemiseks pidi ju vanem välja nägema!

Praegu tundub, et käisingi peol rohkem nagu riideid näitamas. Õmblesin ja kudusin ise, isa tõi välismaalt seemisnahast ja pealt nööritavad saapad. Nimetasin neid tantsusaabasteks, aga kombluskontroll uksel ei lubanud nendega sisse.

Enamasti kontrolliti küll poiste kuklaid, et juuksed poleks liiga pikad. Pärast kooli lõppu sain vist Tallinna kõige kõrgemad platvormikingad. Ka nendega tekkis kultuuripalee uksel probleeme. Kõik pidid nõukogude standarditesse mahtuma.

Mäletan esinejatest Andromeedat ja Alendrit. See muusika viis nagu mingisse muinasjuttu, reaalsusest eemale. Peol käisin mõnikord sõbrannaga, vahel ka täitsa üksi. See oli sotsiaalse staatuse kohaselt väga oluline, et sa vanas või uues Tombis käisid. Vanas käis pisut vanem ja koloriitsem publik, seal oli ka kitsam ja sissesaamine veelgi raskem. Salmes sellist pressi polnud. Tunglemine sõltus ka palju sellest, kes mängis või laulis.

Mässu jälg Leelo kohvikus


Palee külgukse kaudu pääses keldrikorrusel asuvasse kohvikusse Leelo, mis meelitas nii oma õdusa äärelinnamiljöö kui ka võimalusega kohata Noorsooteatri näitlejaid. Nii mõnedki kultuuriinimesed on kohvikusse märgi maha jätnud. Kas või „praetaldriku rasvase jälje", nagu nimetab enda oma kirjanik Enn Vetemaa: „Võrreldes kesklinnaga, kus kohvikus enamasti tühja lauda ei leidunud, valitses Leelos rahulik tempo, sai nii kohvi juua kui napsu võtta, süüa ka. Minu hea sõber elas üle tee, vahel võtsime malelauagi kohvikusse kaasa. 1960-ndate lõpuaastail sai juba paljust rääkida - parteilisest karjerismist ja küüditamisest, mida puudutasin oma romaanides „Monument" ja „Pillimees". Olin abielus, poja isa. Tundus, et meie kivinenud riik hakkab inimnäoliseks muutuma, ja ka minu elus oli kõik korras. Kui vene tankid 1968. aasta hilissuvel Tšehhoslovakkiasse sisse sõitsid, lõi see esmalt tummaks, valu jõudis kohale paar päeva hiljem.

Istusime mornis meeleolus koos Teet Kallasega Leelos. Kui ta korraks välja läks, silmasin eemal lauas julgeoleku ohvitsere istumas - neid tundis ära vormipükste sinise triibu järgi.

Sel hetkel tabas mind selline äkkviha, raev jõudis mõistusest tunnetesse, äsjased sündmused olid meid nii lähedalt puudutanud ... Põrutasin oma tühja supitaldriku vastu kohviku sambaposti. Ümberringi jäid kõik vaikseks, arvasid vist, et olen purjus. Seejärel virutasin ka praetaldriku. Vahepeal oli sõber tagasi tulnud, ka tema supitaldrik lendas kildudeks, sinepi- ja pipratoosid selle järel ...

Kallas tiris mu kiiremas korras õue, saime kohe takso ja sõitsime maale. Hurjutas, et mis kõik oleks võinud juhtuda, kui ohvitserid oleksid konteksti taibanud. Ta polnud mind kunagi nii vihasena näinud. Saatsin talle hiljem maalt teate - mingu maksku linnas mu parteimaks ära. Taldrikute eest Leelos raha ei küsitud, küllap ettekandjad tabasid ära, milles asi."

Valgus, selgus, avarus, õhk


Katrin Tomberg-Tohter (57), arhitekt

Alustasin kunstiringis käimist juba siis, kui Jaan Tombi nimeline Noorsoo- ja Kultuuripalee asus Mustpeade Majas. Seal pääses klassi läbi teiste ruumide ja see oli lapsele keeruline seiklemine. Kui siis rõõmuhõiske saatel Salme tänavale koliti, oli meie päralt suur, valgusküllane, puhas, korrektne maja. Korralikud WC-d ja puha, garderoob. Kunstiringi ruum oli valge, sisseehitatud kappide ja riiulitega, aknad suunda, kust päike ei kõrvetanud. Selle aja kohta igati kaasaegne. Tore oli see, et majas oli kohvik. Pärast ringi sai võtta morssi ja saiakese, sellist luksust said endale lubada vaid need, kes ringis käisid. Majas oli näitusesaal, kuhu mitu korda aastas eri ringide töid riputati. Ringides käisid ka keskeas daamid kangast kudumas ja tikkimas. Tegutses täiskasvanute kunstiring. Üsna palju käis lapsi kõrvalasuvast 8-klassilisest, tänasest Kalamaja Põhikoolist.
Kui meie juhendajaks sai Aino Johanson, algasid huvitavad ajad. Ta rääkis kõigest, ka rokkmuusikast. Aino utsitas meid teatrist lugu pidama, õhtul pärast kunstiringi sokutas teatrisaali etendust vaatama. Piilusime ka proove. Tollane Noorsooteater oli kõige avangardlikum Eestis.

Aga peamise emotsioonina on sellest hoonest meelde jäänud valgus, avarus, selgus, õhk. Varateismelisele oli see midagi ilusat, nii nagu ka teekond läbi linna Kalamajja.

Lugu ilmus esimest korda ajakirjas Elu Lood.