Mida igatseb sünnipäevalaps Anne Reemann? Kuur, kanad, kasvuhoone, sõnnik, paat…

Lugu ilmus 2016. aastal ajakirjas "Elu lood". Siin lühendatult.

Näitlejanna Anne Reemann on võlunud publikut mitu aastakümmet nii teatris kui filmilinal, meelde on jäänud tema etteasted lauljana. Anne õde Mari Viik õpetab Rocca al Mare koolis puutööd ja meisterdamist. Telesaates „Meisterdame Mariga” valmistab ta ajalehest pistoda, sügisandidest helikopteri ja muud põnevat. Kust tuleb see pulbitsev vägi ja võrratu fantaasia, mis need kaks meile nii meeldejäävaks teeb?

Kust tuleb energia, mis lavalt saali voogab ja publikut köidab ning Annele endale igapäevast elujõudu annab? „Te peate rääkima minu emaga,” vas tab Anne. „Ja mu õega.” Anne Reemann ja tema abikaasa, Tallinna Linnateatri peanäitejuht, näitleja, lavastaja ja filmi režissöör Elmo Nüganen elavad oma elu teatri rambivalguses ja elukutsest tingituna vähem või rohkem avalikkuse ees. Neil on kolm tütart: Saara, Maria Netti ja Sonja. Saara on valinud vanemate tee, asunud lavakunstikateedris näitlejaks õppima. Mari abikaasa on kunstnik Urmas Viik. Neil on viis tütart: Tuuri Elo, Anna, Sohvi, Lota ja Raa. Anna on vanemate jälgedes kunsti õppinud, temast on saa nud moedisainer. Kui Anne mängib Arvo Kruusemendi filmis „Sügis” õmblejanna Maalit, siis on Mari see, kes rattaga sõidab ja Kiirega kokku põrkab. Mari mäletab, et sellele võttele kulus terve päev. Urmas on kujundanud ja illustreerinud raamatuid, mille hulgas on ka viis Mari raamatut. Mari on õpetanud lapsi ja täiskasvanuid meisterdama ajakirjades Meie Pere, Aed ja Täheke, nüüd kirjutab artikleid ja teeb meisterdamisraamatuid juba ka Sohvi. Mari ja Urmase maa kodu on Muhumaal. Tallinnas elavad õed Mari ja Anne Pelgulinnas lähestikku majades. Omavaheline suhtlus on tihe. Selle suure suguseltsi keskpunkt asub aga Vigalas, Lõo talus, kus möödusid Anne ja Mari lapspõlvesuved. Aga koht on ikkagi vaid koht – inimesed on need, kes kohtadele elu annavad ja keda me mäletame. Lõo talu kuulub nüüd Anne ja Mari vennale Jaagule, aga temagi elab igapäevaselt linnas.

KOOSOLEMISE KOMBED JA JÕUD

Suur suguvõsa koguneb aeg-ajalt kokku. Suguvõsa kokkutulekud toimuvad Vigalas, ema organiseerib. Laste koolilõpupeod. Jõulud ja jaanipäevad. Jõulud on alati Vigalas. Lapsed, lapselapsed ja lapselapse­lapsed – kokku 32 inimest! Lõo talu laua äärde nad kõik enam ei mahu ja sellest ajast, kui Anne Lõõritsa valmis sai, tuleb jõuluvana sinna.

Mari: Jõulude ajal käime alati kirikus ja laulame surnuaial vanaemadele-vanaisadele. Siis sööme ja jõuame Anne juurde kohvilauda, ning siis tuleb jõu­luvana.

Ema Aino: Tänavu oli jõuluvana Anne ja Elmo magamistoas pakkide otsa magama jäänud. Lapsed teadsid, et jõuluvana peab tulema, ja hakkasid otsi­ma. Ja siis leidsidki sealt, üleni pakkide all, ise nors­kas. Eelmisel aastal tuli jõuluvana korstnast, põdra­sarv oli käes, ja põder oli korstnasse kinni jäänud. Ise oli üleni tahmane. Üks aasta tuli koguni kaks jõuluvana.

Mari: Meil on alati etteasted, suur kontsert, sest põhiliselt on muusikud koos. Mu väimehed on kõik muusikud, neli tükki. Anne laulab ja tema pere. Kõik laulavad, emal on vana väike tiibklaver.

Ema Aino: Minu vanemad ostsid selle 1937. aas­tal… Meil on suur suguvõsa, oleme väga head sigi­jad, järjest on tulnud inimesi juurde.

Mari: Meie suguvõsa naised on endale valinud head kaasad. Sellised, kes suudavad suhelda ja olla, läbisaamine on omavahel hea. Me kuidagi ikka sobime, saame üksteist kasutada ja üksteisega arvestada.

Anne: Jah, aga ega sa ju ei mõtle selle peale ...

Mari: Kuidas ei mõtle? Mina küll nii kaua otsisin ja tahtsin mehele saada … Sa ei tahtnud või?

Anne: (Muigab.) Ma ei näidanud seda välja.

Mari: Mina tahtsin ja otsisin, aga ükski ei kõlva­nud. Tahad ju ikka, et oleks hea inimene, kes vaatab sulle otsa ja mõtleb sinuga kaasa.

Anne: Meie abikaasad Elmo ja Urmas tundsid teineteist juba enne, kui meiega tuttavaks said. Aga me ei tutvunud nende kaudu, see tuli alles pärast väl­ja. Mina õppisin Elmoga lihtsalt ühel kursusel ja Mari töötas Urmasega koos. Mina olin Urmasele ju­ba varem poseerinud… enne kui nemad Mariga teineteist leidsid. Aga mind ta ei vaadanudki!

Ema Aino: Aga mind sokutati – muidu ma oleksin vanatüdruk siiamaani. Mõtlesin: last tahan saada, aga kuna neitsilist sigimist ei ole, siis pean endale ik­ka mõne meesterahvaga lapse vaatama, ja siis lähen Saaremaale elama. Selline plaan oli. EPA-s õppisin kaugõppes ja seal üks võõras tüdruk kurtis, et tal on peavalu. Masseerisin teda, see aitas, ja tema ütles, et sul on nii head käed – kas sul peigmeest on? Minul ei olnud, ise olin juba 27 aastat vana. Tema teadis ko­he mitut toredat poissi. Ükskord kutsus nad siis en­dale külla ja minu ka. Ühega ajasin õhtu läbi juttu ja mõtlesin, et kui see mees mind nüüd veel kuhugi kut­sub, siis ma kindlasti lähen.

Anne: Kas ta tuli sind saatma?

Ema Aino: Ei tulnud, ise läksin koju. Aga ta kut­sus mind hiljem välja. Teatrisse. Olin just aiandis töö­tades käe katki teinud, sõrmed kinni seotud. Mõtle­sin, et kuidas ma niimoodi lähen, piinlik oli, aga ik­ka läksin. Käisime mõned korrad ooperit vaatamas, tal tuli uni peale ja hakkas seal vaikselt norisema. (Naerab.) Aga mina meeldisin talle ja tema mulle ka. Ega ta mulle ei öelnud, et tule naiseks – pani sõrmu­se sõrme ja nii läkski.

Mari: Ega Urmas pole ka mulle öelnud. Tema mee­lest oli täitsa normaalne, et elame koos. Mina pidin ütlema, et abiellume. Urmas lihtsalt ei tulnud selle peale ... Kohtusime temaga nii, et mina tulin ühest koridori otsast ja tema teisest, ja rohkem ei olnud va­ja. Äratundmine.

Mari: Meil on alati olnud Vigalas koht, kuhu min­na. Ja seal on ema – alati positiivne! Ta pole kunagi pahur ega tõrges, kui lähed oma seltskonna või mõ­tetega tema elu sisse. Temalt on palju õppida. Lap­sed hindavad teda, nad hoiavad teda ja saavad aru, kui suur varandus ta meile on. Mina elasingi Vigalas ema juures, kui järjest lapsed sündisid. See oli 90-ndate algus, raske aeg, talongid ja muu selline. Sel ajal pidigi maal elama, et lapsi kasvatada.

Ema Aino, kes kannab oma elusügise pihlakamotiiviga tikitud kos­tüümi, istub klaveri taha ja laseb helidel voolata. Muu­sika täidab toa oma energiaga, vihmane jahe päev lööb helisema, valitseb meeleolu nagu mõnes peenes lokaalis. Joome köögis kohvi. Anne tuleb värskelt küp­setatud sooja leivaga. Vaat nüüd on võileibadel alles minek!

Anne on laupäeva veetnud Raplamaa harrastus­teatrite žüriis, hinnates 12 trupi etteasteid. Selle pea­le kulus terve päev, žürii sai valiku tehtud alles tund aega enne südaööd. Ka ema Aino vaatas kõik ette-asted hoolega ära, jõudis veel südaööl kodus saunas­ki käia.

Anne Reemann pälvis tänavu Eesti teatri aasta­auhinna parima naisnäitlejana – Varvara Pavlovna rolli eest Elmo Nüganeni lavastuses „Igatsus” (Tal­linna Linnateater). Soovime Annele õnne, sest pree­mia tuli alles pärast meie esimest kohtumist ja või­malust õnnitleda pole veel olnud. „Olen jah kuulsu­se tipul,” naerab Anne. „52-aastane, staarvanuses. Ootan ja vaatan, mida kuulsus mulle siis toob.”

Loodetavasti palju uusi ja huvitavaid rolle, mida mängida.

„„Igatsuse” finaalis on Anne Reemanni vaadates haruldane tunne, nagu oleks näitlejanna just ja ainu­üksi seda rolli oodanud kõik need kakskümmend kuus teatriaastat, mis möödunud XIII lennu lõpetamisest. Missugused on Varvara silmad ümarate prilliklaaside taga: mõistvad, targad, hellad, kurvad, lootusrikkad ...” kirjutas Anne Reemannile tunnustuse toonud rolli kohta teatrikriitik Pille-Riin Purje (Sirp, 19. juuni 2014). „Intelligentne, vaimukas, i-me-li-ne naine, hooliv arst, kes teadvustab selge pilguga elu julmemat ja rõõmutu­mat poolt, aga jaksab kibestumata hoida endas igat­sust. Kõik teised tegelased laval vaatavad korraga Varvara poole. Vaatavad ja näevad.”

Jaksata kibestumata hoida endas igatsust… see on väga ilusasti öeldud. Võib-olla polegi nii oluline, mida just täpselt igatseda, vaid hoopis igatsemine kui seisund või protsess, mis toimub inimese hinges. See tunne, et midagi head on veel tulemas, et see on või­malik ja võib juhtuda. Mis siis, et kõik ei ole ehk läi­nud täpselt nii, nagu oleks soovinud.

Mida igatseb Anne? Kuur, kanad, kasvuhoone, sõnnik, paat … suvised reisid. Need asjad on argised ja võimalikud. „Pension. Et saaks asju rahulikult te­ha. Praegu käib kõik jooksujalu,” nendib Anne.

„Kõik on meil käes,” ütleb Mari elutargalt. „Ja se­da püüame nüüd iga päev hoida, sellega tuleb tegel­da – see on ka suur töö.”

LÕÕRITSA MAJAS

„Kui tulete, siis eemalt näete Anne maja – see näeb välja nagu küün,” on Mari meid juhatanud. Suur hall maja seisab jõe kaldal mõnisada meetrit ema majast edasi. Kui otse mööda jõekallast minna, jäävad tee äärde vana kuivati varemed. Seesama, kus peeti kõik pulmad ja lapsed tegid näitemängu. Ja imet küll – kui oleme juba maja lähedal, tõuseb järsku lõoke heina seest üles ja lendab põllu kohale. Selge see, kuidas talu on endale nime saanud – jõeäärsetel põldudel kevaditi lõõritavate lõokeste järgi.

Anne ja ema on ees läinud ning ema tuleb vastu kasemahla purgiga, mida ta on juba jõudnud üle tee kase juures võtmas käia.

Arhitekt Vahur Sova projekti järgi valminud maja võib tõesti kaugelt paista vana küünina, mis keskkonda sulandub, aga on seest moodne, suur ja ruumikas. Kaks korrust, suured aknad avanevad jõe poole. Alumise korruse süda on avar kööktuba, suur klaasist lükanduks avaneb jõe poole terrassile. Toa teisest otsast pääseb maja korraliku välikohviku mõõtu päikeseterrassile. Suvel käib elu seal. Teisel korrusel paiknevad pereisa töökabinet, magamistoad, vannituba. Elu maal on kõigi mugavustega nagu lin­nas. Sooja annab maaküte.

Tallinnast Vigalasse tulek tähendab veidi üle tun­ni autosõitu. Kuigi maal võib olla suurepärane elu­keskkond, pole ometigi võimalik elu tervenisti siia tuua, sest tööd-tegemised on kõigil linnas.

Maja on täis käsitööd: ema punutud korve, Anne vilditud vaipu – või õigem oleks öelda vaipmaale –, Mari puusepatöid ja muid kavalaid meisterdusi, na­gu näiteks pudelitest vannitoavalgusti. Näha on Mari mehe Urmas Viigi graafikat ja suguvõsa vana­meistri Tõnis Reemanni mööblit. Taimi, mis ootavad istutamist. Annel on käed-jalad tööd täis ja varsti tu­leb hakata linna sõitma. Tütar Maria-Netti sai sisse Amsterdami School of Arts’i, läheb augustis sinna tantsu õppima, aga emal on tema etendus Kanutis veel nägemata. Samas on ka Mari tütre Sohvi näitus. Neid nüüd kõik vaatama tõttavadki.

Jätame hüvasti ja lähme emaga korraks tagasi Lõole. Aino saab järgmisel nädalal 84 aastaseks. Ta otsib välja mustasõstralikööri ja me võtame pitsike­se tema terviseks. „Nelikümmend kaheksa!” naerab ema, oma vanust tagurpidi pöörates. Et tervist ja elu­rõõmu ikka jaguks!

Anne toob mu ellu positiivsust.

Näitleja Piret Kalda, Anne sõbranna

Tuttavaks saime temaga 1984. aastal lavakunstikateedris. Kui Annel tollal Vigalas külas käisin, tekitas see koht tunde, et nii­sugused olid talud vanal heal Eesti ajal. Kui mujal valitses kol­hoosikord ja igal sammul võis tunda minnalaskmist, siis see koht oli väga korras ja heaperemehelikult hoitud. Niisugune, nagu üks maakoht peab minu meelest olema. Kujunes tavaks, et iga õppeaasta lõpus läksime suvel sinna. Meie kursuse lõpupidu toimus samuti Vigalas, Anne vanemate maamajas. Pidutsesi­me seal mõnusalt kohe mitu päeva.

Anne on mulle nii omainimene, et on isegi raske teda iseloo­mustada. Ta toob mu ellu positiivsust. Aga me ainult ei trallita koos, vaid oleme ka raskematel hetkedel teineteisele toeks – nagu sõbrad ikka. Mitu aastakümmet juba käime koos läbi elu, oleme olemas teineteisele ja teineteise lastele. Elud on tihedalt põimunud.

Anne kinkis mulle ühe oma vilditud vaiba, roosidega, see on mul Saaremaa kodus seinal – väga ilus. Kui ta millestki vaimus­tub, hakkab ta seda tegema ega jäta enne jonni, kui asi välja tuleb.

Tänavu sai Anne aasta naisnäitleja teatripreemia, mille üle on mul väga hea meel. Ta on seda väärinud juba ammu! Tean mitut varasemat rolli, mis olnuks preemiat väärt, kuid on jäänud ikka suhteliselt tähelepanuta. Aga see käib vist näitleja elukutse juurde. Mulle väga meeldis „Ay, Carmela!”, kus nad Elmoga kahekesi mängisid, ja Saša roll etenduses „Pianoola ehk mehhaaniline klaver”. Praegu teeb ta väga toreda kõrvalosa etenduses „Kassirabal”.