Hanna-Liina Võsa: olen elus näinud küll ja veel, kuidas inimene hoiab seltskonnas naerunägu, kuigi asjad on halvasti

“Enesekindluse leidmine on mu elu suur õppetund,” nendib lauljatar Hanna-Liina Võsa (37). “Ma ei taha muutuda isekaks, aga ei taha olla ka päris isetu.”

Sa jätad sellise mulje, nagu sul poleks kunagi ühtegi muret. Kõik on kogu aeg hästi.
“Jah, just!” muigab Hanna-Liina. “Tegelikult ma pole iseenda stereotüüp.”
Ta on elus näinud küll ja veel, kuidas inimene hoiab seltskonnas naerunägu, kuigi asjad on halvasti.
“Ise olen ka selline, et kui lähen seltskonda, siis mured ununevad – saan teiste rõõmust nii palju head energiat, et endal hakkab ka kergem.”
Empaatilisel Hanna-Liinal on see häda, et ka sõbra mure võib ta täiesti tühjaks tõmmata. “Kuulan, miks tal on raske, ja mõtlen kogu aeg kaasa, kuidas saaksin teda aidata. Lõpuks olen kaasaelamisest tühi nagu sidrun. Minu elu suur õppetund on enda eest seismine – et mind ei võetaks iseenesestmõistetavana.”
Kuidas sul see õppetund edeneb?
“Tasakesi. Just ükspäev mõtlesin, et olen end ümbritsenud inimestega, kes mind tagant sunnivad – isiklikes suhetes ja tööl. Ju mul on siis praegu seda vaja? Ma ei taha muutuda isekaks, aga ei taha olla ka päris isetu.”

Aga teeme siis nii, et sa pead ennast kiitma. Ütle midagi, mis sul hästi välja tuleb.
Vaikus.
Vaikus.
“Hästi? Hästi oskan ma vist ainult laulda…”
Ole nüüd ikka! Mõtle veel!

Täismahus artiklit loe Eesti Naise juulinumbrist!