FOTOD JA MEENUTUSED | Ajakirja Eesti Naine lend läbi 95 aasta: ilmusime ju lausa… WC-paberile trükituna

 (3)

Kui ajakiri Eesti Naine 1924. aasta mais ilmuma hakkas, olid naised saanud Eestis öelda valimistel sõna sekka 7 aastat. Vaid 5 aastat oli neil olnud võimalus ülikoolis täieõiguslike üliõpilastena kõrgharidust omandada.

Ja siis tuli ajakiri, mis sasis atsakalt õigluseaisad pihku ning asus naiste ja laste eest kostma. Näiteks vaieldi südikalt vastu Postimehes ilmunud kriitikale naiste töölemineku kohta: „Naised, kes väljaspool kodu tegevad, ei pruugi sugugi halvemad emad olla kui need naised, kes ainult kodu seintega oma tegevust piiravad. Sagedasti on need emad, kes ainult kodus elavad, palju tuimemad, palju huvivaesemad ja lapse hingeelu, lapse kalduvused, iseloom ning kasvatuslised võtted ei ole nendele sugugi nii tähtsateks ja tõsisteks asjadeks…“

Karskusliidu algatusel loodud häälekandjas kiideti napsitamisest loobujaid: „Oma isiklistest kogemustest näeme, mis kasu annab täiskarskuse tõotusele allakirjutamine. Kodune õhkkond on muutunud; lapsed, kes muidu vanemate eest põgenesid, ruttavad neid nüüd tervitama, otsides nende taskutest maiustusi ja mänguasju.“

Ei puudunud ka õpetlik iva: mahuka käsitööploki, elegantsete moepiltide ja majapidamisnõuannete kõrval valgustati lugejaid „uutest toiduollustest – vitamiinidest“. Ja hoiatati, et „rasked hingelised vapustused, mis ema raskejalgsuse ajal üle elab, saavad lapsele terveks eluks nõrkuseks“.
Eesti Naine oli toimeka, teadmishimulise ja iseseisva naise häälekandja kohe algusest peale.

Seotud lood:

Rikkail muresid rohkem
Ajakirja esimene toimetus asus Eesti Naiste Karskusliidu majas Tartus Jakobi tänavas. Esimesel korrusel oli „karske söögimaja“, kus pakuti toite, mis olemuselt „vähem jooma sundijad, kirgesid kõditajad, kuid sääljuures toitvad ja kasulikud“. Samas majas tegutsesid ka majateenijate kolmekuulised ettevalmistuskursused ning asus internaat 12 õpilasele.

Helmi Mäelo Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine

Eesti Naise esimese peatoimetaja oli Helmi Mäelo, kes oli juba aastaid osalenud karskusliikumises ja õppinud kolm aastat ka ülikoolis õigusteadust. 1924. aastal sai temast ajakirja peatoimetaja ja samal aastal sünnitas ta oma esimese lapse. Karskus- ja ajakirjandustöö ning pereema kohustuste – peres oli 3 last, vanim neist liikumispuudega – kõrval jõudis Helmi kirjutada ka uurimusi, mälestusi ja ilukirjandust.

Loe veel

1932. aastal nimetati Jakobi tänav ümber Gustav Adolfi tänavaks. Toonasest toimetuse-elust on Helmi Mäelo kirjutanud: „Mu pisike töötuba vanas madalas majas Gustav Adolfi tänavas oli vaatega küll puukuuridele, kuid üle kuurikatuste paistsid Toomemäe põlised puud. Nii mõnedki linna tulnud naised astusid sinna sisse ja jätsid oma mured nende seinte vahele. Mul oli nooruses arvamine, et rikastel inimestel on vähem muresid, kuid toimetaja aastate jooksul tõdesin vastupidist...“

Veronika Kruus Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine



„Kui õudselt kõlavad tollased kõned!“
Kui ajakiri pärast viieaastast pausi 1945. aastal taas ilmuma hakkas, oli selle nimi endiselt Eesti Naine. Ja uus peatoimetaja oli Veronika Kruus, kes oli ajakirjanduskogemuse saanud sõjaaegses Rahva Hääles. „Veronika Kruusi paeluv maneer inimestega suhelda, tasakaal, isiklik võlu ja sisukus soodustasid luua sõjaaja oludes atmosfääri, milles oli hea tööd teha,“ on meenutanud tema kolleeg Lilli Promet. „Temas oli kõik tasakaalus, isegi ta naisõiguslase sinine rätsepakostüüm pigem et rõhutas ta naiselikkust ja kenadust.“
Alguses polnud toimetusel ruumegi. „Tulime minu koju kokku,“ rääkis toonane peatoimetaja, „panime materjalid paika, viisime trükikotta. Kui keskkomitee sekretär avastas, et me niiviisi põlve otsas tööd teeme, anti meile peagi ruumid Säde (praegune Pühavaimu – toim) tänavasse teisele korrusele, pagaritööstuse, praeguse Maiasmoka peale. Ega need head olnud, aga saime kindla asukoha.“
1950. aasta kurikuulsa EK(b)P VIII pleenumi ajal, kui nahutati valimatult „kodanlikke natsionaliste“, pidi Kruus peatoimetaja kohalt lahkuma. Ta pihtis oma märkmetes: „Kui õudselt kõlavad tollased kõned. Ka mind vabastas VIII pleenum Eesti Naise toimetaja kohalt. Jäin tükiks ajaks „ulaharitlaseks“. Kõige tähtsam oli – ausaks jääda ning kuulata oma südametunnistuse käsku. Mitte teha nigelaid kompromisse.“

Magda Korb Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine


Naine… Nõukogude Naine
Ajakirjale leiti kiirelt uus juht, Moskva Kominterni koolis õppinud Magda Korb. 1952 jätkas väljaanne ilmumist juba ajakohase Nõukogude Naise nime all. Emaduseteemad jäid tagaplaanile, ajakiri rõhutas, et naise roll on olla ennekõike õnnelik nõukogude kodanik ja eesrindlik tööline. Näpuotsaga poetati lehekülgedele käsitööd ja köögindust, sisustust ja kosmeetikateemasid. Nõudlus oli suur ja tõtt-öelda oleks ajakirja tiraaži võinud olla mitu korda suurem – no siiski sutike neutraalsema hoiakuga kirjasõna kui ülejäänud kommunistliku partei häälekandjad.

Käthe Kits Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine

Kui Käthe Kits 1958. aastal Nõukogude Naise peatoimetajaks määrati, oli ajakiri endiselt partei teravdatud kontrolli all. Kits oli õppinud Moskva ülikooli filosoofiateaduskonnas, olnud varemalt komsomolitööl, töötanud Nooruses ja Noorte Hääles.

Meenutab Käthe Kitse tütar Mari Kits: „Toimetusi, kus ema töötas, mäletan eraldi. Kuna ka meie isa Malev Kits oli (Noorte Hääle) ajakirjanik, saime toimetuse hõngu tunda küll. Eelkõige meenub tubakasuits, kõrged ilusad telefoniaparaadid ja kirjutusmasinad. Vahel tõid vanemad tööd ka koju kaasa ning arutasid oma lugusid omavahelgi.“
Tööraamat ütleb, et Käthe Kits vabastati peatoimetaja ametikohalt direktiivorganite otsusel 1962. aastal.

Silvia Kuulpak Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine

Sulaajast stagnaaega
Tervelt 24 aasta jooksul, läbi Hruštšovi sulaaja ja Brežnevi stagnaaja, tüüris Nõukogude Naist peatoimetaja Silvia Kuulpak. Toimetus oli suur, sinna kuulus 10-13 inimest. „Toimetus oli nagu naiste naistenõuandla,“ on Kuulpak meenutanud. „Üsna sageli juhtus ka nii, et mõne loo kangelane tuli pärast loo ilmumist toimetusse ja jäigi sõbrannaks. Tuli maalt linna, võttis lilleõie näppu, otsis Asta (Asta Kiitam, osakonnatoimetaja 1952-1987) üles ning nõnda nad istusid ja rääkisid. Üks algkooliõpetaja ütles, ehkki väikese huumoriga, et ta lihtsalt ei saa ilma Naiseta elada.“

Aimi Paalandi Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine


1986. aasta tõi uue peatoimetaja – Aimi Paalandi – ja üsna pea kandis ajakiri jälle nime Eesti Naine. Kui Paalandi ametikoha vastu võttis, oli veel sügav stagnaaeg, taktikeppi maha pannes aga juba täieline Eesti Vabariik. 1980. aastate lõpus oli ajakirja tiraaž 200 000 ja see muudkui kasvas… kuni 1992-1993 tuli paberipõud. „Ilmusime ju lausa… WC-paberile trükituna,“ on Aimi Paalandi meenutanud. „Toimetus asus ajakirjandusmajas. Meie kõrval oli Pioneer ja eespool Noorus. Minu peatoimetamise lõpupoole, 1990. aastate algul tulid arvutid…“
1994. aastal algas erastamine. Paalandi: „Minul ei ole ärisoont ja ma ei osanud mängida neid jubedaid mänge, mida tol ajal mängiti. Siis tundsin, et ma ei kõlba mitte kuskile.“

Ene Paaver Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine


Köielkõnd… mis jätkub tänaseni
Uuelt juhilt Ene Paaverilt, kellest sai Eesti Naise peatoimetaja 1995. aastal, ootasid ajakirja omanikud piltlikult öeldes köielkõndi kasumi- ja sõnumitooja rolli vahel. „Nõukogude aja ahistusele vastukaaluks oli ettekujutus naise rollist äsja kihutanud teise, traditsioonilisuse äärmusesse – missinduse ja konservatiivse koduse eneseteostuse idealiseerimisse,“ kirjeldab Ene Paaver õhus vibreerinud meeleolusid. „Avalikult ja erilist kriitikat kohtamata kõlasid 1990ndail ettepanekud maksta meestele suuremat palka, et naine ei käiks tööl.“

Katrin Streimann Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine


1997. aastal sai peatoimetajaks Katrin Streimann. Kui mahukad konkurendid (Ajakirjade Kirjastuses ilmus ka glamuurne ajakiri Stiil ja Eesti Ekspressi vahelt sirgus seksikas Anne) ilmusid liimköites ja lakkpaberil, siis 68leheküljene ja kehval paberil Eesti Naine oli veel mitu aastat klamberköites. „Joonistasime lugeja koondkuju, et ta püsiks kirjutajal silme ees,“ mäletab tollane peatoimetaja. „Meie tüüplugeja oli Türi keskkooli emakeele/võõrkeeleõpetaja, mees ehitus/autoinsener, peres kasvas kaks last. /--/ Miks just Türi? See oleks võinud olla ükskõik milline teine linn, küla või asula, kus elavad ärksad inimesed. Eestimaa on neid täis.“

Aastal 2004 tähistas Eesti Naine oma 80. sünnipäeva. Juba ammu oli see täpselt samasugune klantsajakiri nagu kõik teised ja vähe sellest – tellijaid ja lugejaid oli Eesti Naisel kõige rohkem!

Aita Kivi Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine

2009. aastal võttis peatoimetaja rooliratta üle Aita Kivi, luuletaja, prosaist ja kauane ajakirjanik. Oli majanduskriisi aeg ning Aitalt oodati „optimeerimist“: töötajaid vähemaks, palgafond pisemaks! Ta sai sellega hakkama, püüdes iga hinna eest säilitada Eesti Naise sisukust ja traditsioone. „Iga päevaga süvenesid Eestis majanduskriisi ilmingud: koondamised, palga- ja muud kärped, tööta jäänud, laenukohustuste täitmisega hädas inimesed…“ meenutab Aita Kivi. „See temaatika kajastus mõistagi ka ajakirja lugudes. Ja kuna palgalisi kirjutajaid oli nüüdsest vähe, laienes suuresti kaasautorite ring. Uusi kirjutajaid leida ei olnud raske, sest paljud kogemustega ajakirjanikud olid koondamiste tagajärjel rakenduseta.“

Säästuaja muudatusi ilmus kompenseerima 2012. aasta lõpus Eesti Naise kvartalilisa Elu Lood. Kahjuks pani kultuurilooline ajakiri peale kuut aastat ilmumist oma kaaned mullu kinni – köielkõnd jätkub…

Heidit Kaio Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine

2018. aasta augustist astus Eesti Naise tüüri ajakirjanik ja raadiohääl Heidit Kaio, kes oma esimeses juhtkirjas tunnistas, et on kuust kuusse lugenud ajakirja 95. juubeli kirjavõistlusele laekunud töid. Kirju, kus ajakirja lugejad pajatavad oma vanaemadest, emadest, tütardest. „Olen neid lugenud nagu seiklusjutte. Eesti Naise värske peatoimetajana vaimustun võimalusest hingata ühes rütmis selle ajakirja ajalooga. Samas tunnetan, et Eesti suurima ja vanima naisteajakirja lugejaid ei ühenda mitte niivõrd minevik – vanuselised käärid on liiga suured –, vaid pigem olevik. Kuidas me elame nüüd? Millest mõtleme, mis meid rõõmustab ja muretsema paneb?“

Eesti Naine 95 Foto: Eesti Naise arhiiv, Eesti Naine

… Jah, need küsimused on Eesti Naise ajakirjanike ees iga päev. Kuid käes on sünnipäev ja seepärast me täna ei küsi ega uuri, vaid juubeldame koos! Kõigi nendega, kes on Eesti Naist teinud – kirjutajate, toimetajate, kunstnike ja fotograafidega – ja loomulikult kõigi meie lugejatega. Hurraa ja hõissa!


Eesti Naise toimetuse fotolavastus selle aasta mainumbrist, justkui oleks aasta 1924, mil ajakiri Eesti Naine esimest korda ilmavalgust nägi.

Emad ja tütred