Folklorist Marju Kõivupuu: Vanemate inimeste elutarkusest saad aru alles siis, kui tubli pool elu on elatud


Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu.Foto: Sven Arbet

Folklorist, Tallinna Ülikooli teadur ja "Mnemoturniiri" Tarkade Klubi liige Marju Kõivupuu on kirjutanud raamatud „101 Eesti pühapaika“ ja „Rahvaarstid“ ning aastakümneid kestnud uurimistöö kokkuvõttena „Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter“, mis jälgib Eesti rahvapärase meditsiini ning rahvaarstide mõttemaailma. Ta ütleb, et tänapäeva Eestis puudub ülevaade inimestest, kes tegelevad tervendamisega.

Kas tänapäeval üldse jätkatakse rahvapäraste ravitraditsioonide edasiandmist? Ma pean silmas sellised „klassikalisi“ meetodeid, kus näiteks paberi või inimese haige koha peale märke tehti ja sõnu lausuti ning viinale või rasvale sõnad peale loeti.
Mul on oma välitööde kogemuste põhjal põhjust uskuda, et kuigivõrd ikka. Eriti peredes, kus on põlvest põlve au sees olnud sõnamaagia või mõned muud maagilised ravivõtted.
Kuna maagiline tervendamine kuulub pigem salajas hoitava pärimuse hulka, siis ega sellega laia avalikkuse ette tulda. Teinekord ja üsna sageli tuleb ka uurijal inimestega suheldes osata lugeda nii-öelda ridade vahelt ja teha ka kaudseid tähelepanekuid meditsiinipärimuse kui fenomeni vallas.

Kui palju mehed ravimisega tegelesid?
Arvulisi andmeid on keeruline anda, aga talletatud pärimusmaterjali põhjal julgen arvata, et nais- ja meesravitsejaid oli enam-vähem pooleks. Ajast aega on olnud väga võimekaid meestohtreid – kas või minu varasem raamat Võrumaa rahvaarstidest Suridest („Rahvaarstid“ – toim) keskendub just ravitsejate meesdünastiale. Väga võimekaid rahvaarste, kes on silma paistnud oma kodumaakonnas ja kaugemalgi, on läbi aegade olnud mõlemast soost.

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et naised on tegutsenud rohkem nii-öelda koduringis, tegeledes laste-, naiste- ja loomahädadega, võimekad meesravitsejad olid rohkem suunatud väljapoole, neile on see sageli olnud ka oluliseks elatusallikaks.
Kuna ma ise olen Vana-Võrumaa juurtega, siis mitmesuguseid ravisõnu on ikka suguvõsas teatud ja ka minuni on neid jõudnud. Kui need on üle antud, siis ei peagi midagi nendega tegema, kui vajadust pole. Rahvatraditsioonis on see väga suure usalduse märk, kui sulle pärandatakse ravisõnad. Usaldust ei tohi kuritarvitada ega ka mitte mingil juhul naeruvääristada, kui endal sellistesse asjadesse usku pole.

Loe veel

Eestis ühtpidi usutakse väga palju nii-öelda alternatiivsetesse ravitsejatesse, kuid teistpidi tundub, et meil on avalikkuse ees sellised valdkonnad kõige kõvemini maha tehtud ning ametlikult tunnustamata. Võrreldes näiteks saksakeelsete maadega, kus taimeravi, homöopaatia ja muu selline on täiesti igapäevane. Meil saavad selliste valdkondadega tegelevad inimesed ajakirjanduses väga sageli üliterava kriitika osaliseks ja seda inimeste poolt, kes nimetavad ennast teaduse propageerijateks. Teie raamatus leidub väga hea lause: „Mis ühel maal on alternatiivne, on teisel maal klassikaline.“
Kõik siin ilmas on suhteline ja see kehtib ka erinevatest aegadest ja eri kultuuridest pärit meditsiinipraktikate kohta: see, mis ühes kultuuris on norm ja/või aktsepteeritud, ei pruugi seda teises olla.
1920. aastatel koguti Eestis küllaltki põhjalikult teavet nende inimeste kohta, kes tegelesid rahvapärase ravitsemisega. Sellele registrile olen ka mina oma raamatus viidanud ja sealt pärit näiteid kasutanud.

Tänapäeva Eestis puudub meil ülevaade nendest inimestest, kes tegelevad tervendamisega, samuti ei tunne akadeemiline meditsiin huvi inimeste vastu, kes väidetavalt ravimisega tegelevad. 19.–20. sajandi vahetusel oli see huvi mõningal määral olemas.

Mõned tervendajatest või rahvakeeli nõidadest satuvad aeg-ajalt kollasevõitu meedia huviorbiiti, mis iseenesest ei ole veel nende kui ravitsejate headuse näitaja.
Tervendajaid on väga erineva kvaliteediga ja oskustega – nende pihta ühe lauaga löömine ei ole sugugi alati õigustatud, aga ka ettevaatus on omal kohal. Sest eks neid, kes abivajajaid või nende naiivsust ja võib-olla vähest haridust oskavad ära kasutada, tuleb ka ette.

Kas te ise olete mõne nõia käest abi küsinud ja saanud?
Erinevate tervendajatega on mul kokkupuuteid olnud küll, nii Eestis kui soome-ugri rahvaste juures. Mari ja mordva rahvaarstidega parema kontakti saamiseks soovitasid kohalikud folkloristid mul küsida neilt nõu ka mõne oma ihuhäda asjus.
Väiksemate hädadega saan oma pereringis ise hakkama ja tõsisemate korral usaldan oma tohtreid, kellest nii mõnelegi olen tegelikult väga palju tänu võlgu nii otseses kui kaudses tähenduses.

Mida tähendab kultuuripärandi hoidmine tänapäeva kontekstis? Kui jätkusuutlik on meie pärand?
Eks see on osa meie identiteedist, see on väärtustamise ja valikute tegemise küsimus. Kuidas me pärandame oma kodukeele, oma kultuuri, oma teadmised ja oskused edasi järgmistele põlvedele, sõltub meist kõigist koos ja igaühest eraldi.

Ma siiski arvan, et see on jätkusuutlik, sest mul on au tunda arvukalt inimesi, kes on enda jaoks parimal viisil mõtestanud lahti omaaegse nooreestlaste hüüde: „Olgem eestlased, ent saagem ka eurooplasteks!“
Oma kultuuriga tegelemine nii rahva- kui kõrgkultuuri tähenduses ei tähenda suletust ja kapseldumist iseendasse, nii-öelda oma naba imetlemist. Kui me tahame, et teised rahvad ja kultuurid peaksid meie keelest ja kultuurist lugu, siis väärtustagem seda kõigepealt ikka ise.

Mida te rõhutaksite meie kultuuripärandis? Mida peaks kõige enam esile tooma ja alal hoidma? Kas sellest piisab, et käiakse näiteks rahvatantsurühmas?
Rahvatants on tore asi mitte ainult kultuuripärandi, vaid ka trenni ja tervislike eluviiside mõttes ning selline liikumine sobib hästi ka küpsemas eas inimestele. Rahvatantsijad vajavad rahvarõivaid, mis tähendab omakorda, et nad annavad tööd rahvarõivaste valmistajatele. Viimased peavad seega alles hoidma ja edasi õpetama oma käsitöövõtteid ja muud vajalikku teistele tegijatele.
Minule endale tundub „kultuuripärand“ väga sisutiheda mõistena.

Alustaksin keelest, olles „poliitiliselt korrektne“ eesti keele piirkondlike erikujude suhtes: võru, seto, mulgi, kihnu ja teised keeled. Piirkondlikud keeled või keelemurded rikastavad ja taasloovad ühiseesti keelt ning piirkondlikku identiteeti, ilma neid tundmata on raske mõista regilaulus peituvat väge, kohalikku (käsi)töökultuuri ja ammuste inimeste mõtteilma.

Ka maailma mõistes väga väikese kõnelejaskonnaga eesti keel on osa meie kultuuripärandist, mille kestvuse ja elujõu eest tuleb meil endil hoolt kanda. Kultuuripärand on aastasadade jooksul loodud, kuid ka tänaste põlvede poolt (taas)loodav vaimne ja materiaalne kultuur – rehetarest moodsa arhitektuurini, suitsusaunast sessamas saunas suitsutatud singini, esiemade ja -isade käsitööoskused ja nende oskuste igakülgne väärtustamine ja edasipärandamine ning rakenduse leidmine tänapäeval.
Kultuuripärand on tavad ja kombed, erinevate tähtpäevade tähistamine nii pereringis kui ka töökollektiivis või sõpruskonnas, see on sõna- ja helikunst, kujutav kunst ja filmikunst. Kultuuripärand on oma maa ja lähema kodupaiga looduse tundmine, kohalood ja paigapärimus. Kultuuripärand on sidestumine teiste rahvaste ja kultuuridega, teisisõnu – kultuurikontaktid lähemas või kaugemas ajas ja ruumis. Väga raske on midagi eraldi esile tõsta, mulle meeldib harmooniline ja tasakaalustatud maailm.

Miks on Eesti vanasõnad nii depressiivsed: pill tuleb pika ilu peale, ära hõiska enne õhtut, ega tali taeva jää...? Kas see on kuidagi mõjutanud eestlaste eneseteadvust?
Minu meelest pole need üldse depressiivsed. Need on pigem õpetlikud, veidi alahoidlikud, teinekord ettevaatlikkusele manitsevad ja täis sellist vanainimeste elutarkust, mis noortel aeg-ajalt harja punaseks ajab.
Eks see on ikka nii olnud, et vanemate inimeste elutarkusest saad paremini aru alles siis, kui tubli pool elu on elatud, aegu, ilma ja inimesi nähtud.
Muuseas, suur osa eesti populaarseid vanasõnu on tegelikult piibli algupära, sealhulgas ka näiteks see, et tervele pole arsti vaja (Mt 9,12; Mk 2,17; Lk 5,31). Folklorist ja akadeemik Arvo Krikmann on sellel teemal avaldanud kirjutisi nii teaduslikus kui populaarteaduslikus võtmes. Aga olgu siin mõned näited, mis isegi nõukogudeaegsetes kooliõpikutes olid ära toodud: töö kiidab tegijat (Siir 9,21); halli pead austa, kulupead kummarda (3Ms 19,32; Õp 20,29); kuidas töö, nõnda palk (2Aj 15,7; Õp 19 alapealk; 1Kr 3,8); kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (Õp 26.27; Kg 10,8; Siir 27,27); õndsam on anda kui võtta (Ap 20,35);
uhkus tuleb enne langemist (Õp 16,18) ja nii edasi.

Vanasõnu leiab aadressilt
http://foorum.usk.ee/index.php?topic=1808.0.

Elukiri