"Emaroll on mängukavast maas," muigab ta saate alguses. "Ma olin ebatüüpiline ema. Kui Elisabeth oli veel väike, siis ta kinnitas alati, et ta ei hakka kunagi näitlejaks," naerab Merle. "Sest näitlejal pole kunagi raha ja ma olin kogu aeg ära," muigab ema oma tütre otsekohesuse üle.

Parim kompliment, mis Merlele tehakse, on stiilis "Ma ei teadnudki, et sa päriselt ka selline oled!“. Selles on usutavust, sest nii mõnigi roll on tagasihoidlikkust nõudev ja mängida nähtamatut naist on publiku jaoks üllatus, see on inimeste jaoks võõras. "Mulle meeldib ka, kui mulle öeldakse "diiva". Tõesti, punast huulepulka ma armastan," naerab Merle. Üks näitlejanna põhimõtteid on see, ennast ei tasu tõsiselt võtta. "Me anname hinnanguid läbi iseenda kogemuste. Näiteks meeldib mulle reisida ja enne kui Taisse läksin, oli mul väga suur eelarvamus. Nagu öeldakse, et India on räpane. Need on kuskilt kuuldud ja nähtud detailid. Ütlen siis endale ikka: "Merle, mine vaata ise ja siis otsusta,"" põrutab diiva.

Merle soovis kuulsaks saada juba kaheaastasena. "Mul oli kummirõngas balletiseelikuna seljas ja ma armastasin lauldes esineda. Koolis ma näiteringis ei käinud, aga mul oli tugev hääl ja ikka valiti mind luuletusi lugema, laulma ja esinema," meenutab Merle. "Teater hakkas huvitama alles keskkooli lõpuklassides, kui teatrikooli 13. lend lõpetas ja ma käisin nende etendusi teatris vaatamas. Ja siis mina, kes ma armastasin kohutavalt matemaatikat ja käisin olümpiaadidel, ütlesin endale: „Merle, mine ja proovi lavakasse! Saad vähemalt teadmise, mis juhtub.""

Noor neiu läks puhta lehena ja ilma ettevalmistuseta kohale ning sisseastumiskatsete eelvoorudes tekkis hasart. „Matemaatiline soov lahendada rolle kui võrrandeid, kas saan õige vastuse... See oli nagu teine reaalsus. Korrutasin endale: "Ära mõtle, lihtsalt reageeri,"" meenutab Merle näitlejatee algust.

Draamateater oli noore Merle jaoks tempel, legendide pühamu ja seal ellu jääda on omamoodi katsumus. Läbipõlemist tuleb ette ja sellega tuleb osata toime tulla. "Näitleja sõltub lavastajatest, partneritest, juhustest ja õnnest. Ja iseendast. Kui palju sa suudad, tahad ja oled valmis tööd tegema," kinnitab Merle. "Teater on koht, kus saan puhata iseendast. Sa lähed ja sooritad oma rolli. Ei saa mängida rolli, kui seda sinus pole. Raskete rollide puhul on hea lõunal tunnike magada ja hoida energiat lava jaoks. See aitab, toimin teadlikult sedasi. Muutun stressis olles kriitiliseks ja proovin seda vältida," ütleb näitleja. „Olen perversselt optimistlik inimene. Ma pole perfektsionist, mulle meeldib kaos ja… matemaatika. See on minu jaoks rahu, kui saan keskenduda ja kõrgema matemaatika ülesandeid lahendada, see on minu salamantra," avaldab Merle.

Kuula saatest, millised raamatud on Merle jaoks olulised ja kui erinevalt me naistena raamatuid mõistame. Näitleja lahkab taskuhäälingusaates ka häirivat juhtumit, kui etendus jäeti ära ja publikule saalis öeldi, et Merle Palmistet pole siin. Millised on Merle mõtted Ukraina sõjast ja mis on need 14 000 asja, mis teevad ta õnnelikuks?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid