Toreda aiasuve ootuses
Käisin üle hulga aja reisil. Nädalake keset päikest, mühisevat ookeani, head sööki ja gallonite kaupa voolavat veini peaks siiani vaikselt susiseva koroonakriisi ning maailmast üle rullunud sõjamüra taustal mõjuma nagu vanajumala selja tagune rahuoaas. Päris esimestel päevadel oligi nii, aga siis hakkas mure hinge närima. Mul jäid ju kasvuhoonesse tomatitaimed ja seemnekülvid täiesti omapäi, kuidas nad hakkama saavad?
Ühel ööl kargasin voodist üles, ise külma hirmuhigiga kaetud, sest unenäos olid kõik taimed hinge heitnud! Sama unenägu külastas mind järgmistel öödel mitmes hingekriipivas variatsioonis ja ma jõudsin juba nii reisile minemist kahetseda kui ka endalt küsida: miks ma kõike seda teen? Miks ma ei võiks rahulikult elada nagu teised urbaniseerunud inimesed? Miks siis, kui mu potentsiaalsed reisikaaslased saavad rahulikult kohvrit pakkida, tänu millele on neil reisil kaasas kõik vajalik, potistan mina alles tomatitaimi ja külvan suvelilli, ise kaelani mullane? Et siis vaid paar tundi enne lennuki õhkutõusmist loopida kohvrisse esimesed ettejuhtuvad suveriided ja loota, et minimaalne tarvilik puhkusevarustus mingi ime läbi ikka kaasa haaratud sai.
