Väikese parfüümipoe sulgemise järel kutsuti Maie tööle Kaubamajja, kus ta on juba mitu aastat täis­kohaga ametis olnud. Tal on kergelt piinlikki, et pole seejuures kordagi tundnud väsimust, ehkki on jalul korraga 10 tundi järjest. Ehk on asi igapäevases võimlemises lahtise rõduukse ees, või siis mõtlemises. Maie elu pole olnud kerge: lapsena viidi Saksamaale, hiljem tagasi olles elas mõnda aega maal, kus mitte millestki ehitati üles uued kodud. Naabrid aitasid üksteist, õhkkond oli soe ja sõbralik. Sellest on jäänud Maiele teadmine, et tuleb hakkama saada, ükskõik mis.

Juba tüdrukuna sattus ta moepildile, ehkki pole end kunagi ilusaks pidanud, pigem liiga väikeseks ja kõhnaks. Oli vaja tütarlast rõivatootmise modelliks ja tuttav kunstnik palus Maie appi. Ka toona rippus tema foto suurelt kodutänaval asuva poe seinal, nii et kaupluse juhataja tervitas igal hommikul tööle jõudes rõõmsalt reklaamplakatit: “Tere, Maie!”

Maie peab oluliseks enda kohta öelda, et teiste inimeste eraelu teda ei paelu, huvitab pigem see, mis silma puutub – arhitektuur, mood. Ja puud. “Raagus puude võrad, kujutate ette?”

Jaga
Kommentaarid