Tagahoovis
Hea kolleeg Kadri Karro kirjutas mai algul Eesti Ekspressis sellest, kui tähtis on oma naabritega läbi käia, eriti juhuks, kui elu peaks ootamatusi pakkuma. Ja kui põgus suurtes kortermajades selline läbikäimine õigupoolest on.
See tõi meelde need paarkümmend aastat, mis me oma noore (ja hiljem enam mitte nii noore) perega viiekorruselises paneelmajas veetsime. Maja oli umbes nii Brežnevi viimastel eluaastatel ehitatud vene ohvitseridele ja sinna kolides olime oma trepikojas ainus eestikeelne pere. Maja otsaseinal, heleda krohvi taustal peitis end poolsalajane plekksilt, mis pärines ilmselt maja ehitamise ajast ja kandis juba tollekski ajaks ammu kadunud nõukogudeaegset ja -maigulist tänavanime. Olen päris kindel, et see on seal siiani alles.
Enamik meie trepikoja rahvast olid kenad ja viisakad. Tundsime ja teretasime ka suuremat osa neist. Majas ja selle ümber juhtus aga mõndagi põnevat.
Näiteks tuli ülakorruse tädike ükskord suvisel ajal hoovi peal, ämber käes, vastu ja küsis, kas me ei tea loomaaia telefoninumbrit. Selgus, et panges kaane all oli katkise tiivaga öökull, kelle ta kuskilt üles oli korjanud.
Üks teine sama maja tädike rääkis mulle kord õues maast ja ilmast ning juhtis jutu siis uriinijoomise kasulikkusele, pärides, kas ma ikka samuti seda looduslähedast praktikat viljelen nagu terviseteadlikule inimesele kohane. Andsin diplomaatilisi, kuid põiklevaid vastuseid, aga vedu ei võtnud.
