See tõi meelde need paarkümmend aastat, mis me oma noore (ja hiljem enam mitte nii noore) perega viiekorruselises paneelmajas veetsime. Maja oli umbes nii Brežnevi viimastel eluaastatel ehitatud vene ohvitseridele ja sinna kolides olime oma trepikojas ainus eestikeelne pere. Maja otsaseinal, heleda krohvi taustal peitis end pool­salajane plekksilt, mis pärines ilmselt maja ehitamise ajast ja kandis juba tollekski ajaks ammu kadunud nõukogudeaegset ja -maigulist tänavanime. Olen päris kindel, et see on seal siiani alles.

Enamik meie trepikoja rahvast olid kenad ja viisakad. Tundsime ja teretasime ka suuremat osa neist. Majas ja selle ümber juhtus aga mõndagi põnevat.

Näiteks tuli ülakorruse tädike ükskord suvisel ajal hoovi peal, ämber käes, vastu ja küsis, kas me ei tea loomaaia telefoninumbrit. Selgus, et panges kaane all oli katkise tiivaga öökull, kelle ta kuskilt üles oli korjanud.

Üks teine sama maja tädike rääkis mulle kord õues maast ja ilmast ning juhtis jutu siis uriinijoomise kasulikkusele, pärides, kas ma ikka samuti seda looduslähedast praktikat viljelen nagu terviseteadlikule inimesele kohane. Andsin diplomaatilisi, kuid põiklevaid vastuseid, aga vedu ei võtnud.

Naaberkorteris elas algul kergelt matšoliku olemisega noor mees oma naisega, kellele ta kinkis sünnipäevaks väikese valge linnamaasturi. Auto valendas hommikul maja ees, lai roosa lehv ümber seotud. Pereisa hoiatas mind ka üsna kohe, kui majja kolisime, et ma oma keldriboksile korraliku luku paneksin, sest muidu need “pidorid” teevad sinna endale sauna või miskit. Meil oli nimelt keldris korralik kiviseintega toake, mitte laudadest ubrik nagu vanades paneelmajades enamasti. Eel­nimetatud kahjurid (või siis keegi muu) jõudsid siiski enne keldriboksi kindlustamist sealt ära viia meie reisikohvri ja lapse turvahälli. Siis panime boksi ette vägeva raudukse ja asjade kadumised lõppesid.