Liigse tõsiduseta

Eesti Naise toimetus võtab minuga ühendust. Ütlevad, et mul tundub olevat vananemisse suts eriline suhtumine. Nad olla näinud minust fotosid Facebookis – neidsamu siin –, kas ma ei tahaks jagada oma suhtumist vananemisse?

Hmm, aga mida ma võiksin selle kohta öelda?

No näiteks seda, et ma vähemalt füüsiliselt pole mingi erand – ka minul on puusas artroos ja jalkat ma enam mängida ei saa. Juba mitu aastat ärkan öösel üles, sest pean vetsus käima. Ja juba ammu enam ei kanna ma valgeid aluspükse. Samuti tekib mul talumatu pohmell, kui ma kasvõi natuke üleliia alkoholi tarvitan.

Aga häid külgi on rohkem. Ei pea võtma enam ennast nii tõsiselt, ja sellega teenib isegi välja lugupidamise. Ei pea enam olema kõiges parim. Iga päev märkan, kuidas mu abikaasa muutub üha kaunimaks. Lapsed kasvavad ja elavad põnevat elu, mis rikastab ka meie oma. Teades, et elukaar on juba suunaga allapoole, naudin kõike palju rohkem. Iga uut õpitud asja; iga korda, kui seksime; iga head klaasi veini; iga päikselist päeva; iga kaunilt veedetud hetke koos pere ja sõpradega.

Aga eks ma ka võitle selle eest, et vanus vaipa jalge alt ei kisuks. Käin veel rohkem saunas; käin veel distsiplineeritumalt talvel hommikuti ujumas; teen iga päev natuke, aga korralikult sporti, kusjuures naudinguga! Arvates, et see teeb mulle head, hoian end ärkvel, proovides (mitte kartes) muutusi ja kõike, mis uus. Samas kannan hoolt, et see, mis mulle tuge annab, säiliks: hoian hoolega perekonda, sõpru ja oma suvilat Eestis.

Keha nooreks ei jää. Võimatu. Aga vaimu saab hoida noorena. Minu retsept selleks on: ole alati kontaktis erinevate inimestega, inimestega kõigist põlvkondadest!

Vahest võiks vananemise salasõnaks olla “tasakaal”? Mina saavutan tasakaalu aktiivselt tegutsedes.