Nõukaaja peegeldus ja idamaine eksootika
Muistsel Siiditeel asunud Samarkandis hiigelsuuri medreseid vaadates on otsesõnu tunne, justkui oleks ajalooõpik elustunud. Paarsada meetrit eemal aga on paneelmajad, mille ees seismas Moskvitšid. Usbekistan on kontrastiderohke.
Usbekistan oli minulgi ammu potentsiaalsete sihtkohtade nimekirjas. Koroonakriis pani muidugi oma templi, mistap jõudsin reaalsete reisisammudeni tänavu aprillis. Oma sooloränduri iseloomule kohaselt sõitsin sinna omal käel. Pealinna Taškenti otselende ei lähe, marsruudile jäi ka vahemaandumine Istanbulis.
Usbekid on äärmiselt soojad ja sõbralikud inimesed, ent ei tasu end lasta eos külalislahkusest uinutada. “10 dollarit ja saate kesklinna,” teatas mitu taksojuhti mulle lennujaama ees, naeratus näol. Läbirääkimised päädisid sellega, et maksin 3 eurot. Ükski hind pole sealkandis kivisse raiutud. Mis rahaühikutesse puutub, siis peale kohaliku raha Usbeki sommi on üldjuhul vastuvõetavad ka dollarid ja eurod. Just dollareid ihkavad taksojuhid enim. Kordagi ei kohanud ma reisi ajal võimalust maksta pangakaardiga.
Maavärin avas tee kolemajadele
Pealinnas Taškendis elab 2,75 miljonit inimest. Kui rääkida sest kui reisisihtkohast, kehitatakse üldjuhul pigem õlgu – mis seal ikka vaadata. 1966. aastal raputas metropoli ränk maavärin, misjärel tuli kõik praktiliselt nullist üles ehitada. Seda tehti Nõukogude vaimus. Paneelmajad ja trööstitud suurrajatised, mida nähes arhitektuurihuvilised sooviks pigem silmad kinni pigistada.
Pealiskaudsel vaatlusel linnasüda säärane ongi, ent soovitaks siiski Taškendile võimaluse anda 1–2 päeva jooksul. Peamarsruudile jääb muidugi suure valitseja Amir Timuri nime kandev väljak, mille keskel tema ratsamonument, mis valmis 1994. aastal. Varem on seal seisnud ka Stalini ja Karl Marxi kujud.
