1935. a kiri riigivanemale: riik on omaks võtnud emadepäeva, „Eesti Naine” on olnud selle mõtte kandja ja süvendaja

Saabuva emadepäeva puhul on põhjust meenutada, et meie ajakiri Eesti Naine tõi selle päeva tähistamise kombe Eestisse.

Mis seal salata, eestiaegsed naisteajakirjad olid minu 1980ndate Otepää suvede osa Nõukogude Eestis. Pühajärve rand oli parim ja alati paistis päike! Sugulaste talust lugemiseks laenatud Eesti Naine, Maret ja Taluperenaine olid kui tõestus, et „Eesti aeg”, millest sosinal räägiti, on olemas olnud.

Ka tollal ilmunud Nõukogude Naine käis igas endast lugupidavas peres. Ema kapis oli virn, mida vanemate magamistoa põrandal istudes ikka ja jälle läbi lappasin. Nüüdki olen teinekord ajakirja arhiivi vaadanud. Tookord oli see universaalne pereajakiri, kus räägiti laste kasvatamisest, olid lõikelehed ja tikkimismustrid, üldhuvitavad lood, räägiti ka kultuurist ja natuke isegi seksist. Mind vapustas 1971. aasta ajakirjast artikkel, kuidas tehases, laudas, meditsiiniasutuses töötavad naised rääkisid, et kõrges palavikus põnniealised jäävad ilma hoidjata terveks päevaks üksi koju. Tookord ju telefone polnud. Kriitikat ühiskonna kohta oli ajakirjas küll ja küll.

Tänavu talvel ilmus raamat „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood”, mille pani kokku Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter. Mõned tükid aga ei leidnud kohta raamatus. Neist üks ongi Eesti Naise peatoimetaja Helmi Mäelo 1935. aastal riigivanem Konstantin Pätsile saadetud kiri, mis annab võimaluse piiluda tolleaegsesse ajakirjandusmaailma...

Loe edasi juba artiklist.