„Nad on väga uudishimulikud,” selgitab Vootele. „Kui niidan kanade juures muru, siis nad kõigepealt ehmatavad ära, aga natuke aega hiljem tulevad juba vaatama, mida ma teen.”

Sulelisi on kolm: ühte mõõtu ja ühtviisi pruunid. „Vaata, kas sa neil vahet teed?” küsib Marie kavalalt. Peotäis naati meelitab kanad lähemale ja algab mäng.

Ühel on hele triip kukla peal? Jaa, tema on Valgekrae, tutvustab Marie.

Teisel on tagumik erinevat tooni? Valgesaba, määrab Marie.

Tundub turvaline pakkuda, et kolmas kana on Valge-midagi, aga ei. „Tema on Häälekas,” ütleb perenaine. Kanaproua Häälekas hoiab noka kinni, aga kodused kinnitavad, et ta on valju jutuga.

„Kui me kanad võtsime, siis mõtlesime, et ei pane neile nimesid. Et kui paned nime, siis tekib isiklik kiindumus, aga kana pole lemmikloom,” jutustab Vootele. Kaks aastat hiljem on kanadel nimesid rohkem kui üks. „Kui Valgesaba hakkas sulgima, siis oli ta Rääbu,” meenutab Marie. Teist nii haledat lindu andis otsida! Tundus, et kanalgi oli piinlik, et ta järsku poolpaljaks läks, ning ta hoidis madalat profiili, mis muutis ta... veel Rääbumaks.

See-eest Valgekrae sätib end alati pildile, mistap tema on Fotogeeniline Kana. Vootele näitab arvutist mitut kanaportreed, mis kinnitavad, et kui ilmuks ajakiri Eesti Kana, sobiks Valgekrae selle kaanetüdrukuks.

Me vestleme Tallinnas, tuksuv südalinn on 15 minuti kaugusel. 

Jaga
Kommentaarid