„Sõja algul tundsin süüd iga kord, kui moodsaid mugavusi tarbisin. Et sõjauudistest mitte hulluda, otsustasin tegutseda“

Neljapäev, 24. veebruar, tõotas tulla tore nagu alati, ikkagi vabariigi aastapäev! Lisaks on sel päeval sünnipäev ka mu õel ja neli aastat tagasi saime sellel päeval armsa lapselapse Luna võrra rikkamaks. Hommik tõi aga maailmale sõjauudise ja kolmekordse peo asemel tundsime me kõik tuhandekordset ängistust.

Neljapäev, 24. veebruar, tõotas tulla tore nagu alati, ikkagi vabariigi aastapäev! Lisaks on sel päeval sünnipäev ka mu õel ja neli aastat tagasi saime sellel päeval armsa lapselapse Luna võrra rikkamaks. Hommik tõi aga maailmale sõjauudise ja kolmekordse peo asemel tundsime me kõik tuhandekordset ängistust. Mismoodi on võimalik lookas laua ääres pidutseda, kui sinust vaid paari lennutunni kaugusel plahvatavad keset elurajoone pommid? Konutasime laua ümber ja piidlesime uudiseid. Moodne tehnika tõi halastamatult meie ette täiesti ebareaalsena tunduvad sõjapildid.

Mulle meenus 2001. aasta 11. september, minu isa 70. sünnipäev. Olin tööl ja nägin arvutiekraanilt praktiliselt reaalajas, kuidas teine lennuk kaksiktornidesse sööstis. Õhtuseid uudiseid vaadates selgus, et pisikesed mustad täpid, mida olin päeval näinud sadade meetrite kõrguselt mõlemast tornist maapinna poole sööstmas, olid olnud päris inimesed. Sel hetkel ma vihkasin internetti ja televisiooni ja seda, et need võimaldasid mul inimeste tapmist näha. 

Ja 20 aastat hiljem kordub sama: ma vaatan klaasistunud pilgul reaalajas toimuvat tragöödiat. Nüüd tean ka seda, et 24. veebruar pole enam kunagi endine rõõmus püha. Et mitte sõjauudistest hulluks minna ja oma töövõimet mingilgi moel säilitada, otsustasin tegutseda...