Stsenarist Martin Alguse päev: trammiga sõites jälgin inimesi ja kuulan, mida nad räägivad. Oluline on päriselu konarusi kompida

Viimasel ajal ärkan umbes üheksa paiku. Ärkamisele eelneb osati jälgitav tasane teadvusele tulek. Hakkavad liikuma mõtted, tekkima seosed ja teinekord ilmuvad lahendused asjadele, mis parasjagu töös on. See on nauditav aeg. Lõdvestunud kaalutaolek. Tahaks sellel kesta lasta. Nii algab Eesti edukaima stsenaristi Martin Alguse päev.

Vahel näen unes, et vaatan filmi, ja imestan: issand, kui hea! Miks ma ise pole sellist teinud!? Ja siis hakkan tasapisi taipama, et see on uni. Et see film ongi veel tegemata ja võingi tahtmise korral ise teha. Aga kui see unenägu üks ühele üles kirjutada, saaks mingi katkendliku arusaamatu pildirea. Eufooria asendub õlakehitusega.

Köögis haaran kõigepealt klaasi vett. Lugesin kuskilt, et vesi äratab paremini kui kohv. Aju kuivab magamise ajal kokku ja vajab hommikul ärgates vett. Vesi see olgu siis! Järgneb must kange kohv sortsu piimaga, mida ma võin juua kaks-kolm tassi järjest. Samal ajal kammin uudiseid läbi.

Viimasel ajal algab ja lõpeb päev Ukraina sõjauudiseid lugedes ja see kõik mõjutab väga tugevalt kõike minus. Niisugust kurjust ja alatust pole ma oma eluajal nii lähedal tajunud. Samas on teiselt poolt ka headus koondunud ja tugevalt nähtaval. Tragöödia annab inimlikkusele uue mõõtme, kasvatab, sunnib millegi tegelikuga silmitsi seisma. Ja siis loed uudistest, kuidas Jüri Ratas arvab, et peaks valitsust vahetama...!

Kuidas kulgeb Eesti ühe viljakaima ja hinnatuima stsenaristi päev? Mida ta loeb, kuulab ja kuidas oma loomeprotsessi käivitab, loe edasi juba artiklist.