Šokolaad käes ja ruumi ka rohkem!

Lõplikult on möödas ajad, kui võitja oli see, kel oli surres kõige rohkem asju. Nüüd on edukad hoopis need, kes suudavad end ümbritseda väheste rõõmupakkuvate esemetega. Turundaja ja nelja lapse ema Liina Pulges kirjutab oma konarlikust teest vähemate asjade poole.

Ma olen kindel, et minu asjaderohkuses on süüdi tõsiasi, et elan suures keldriga eramajas. Olen end kogu aeg veennud, et üks raamat mahub ikka veel riiulisse ja ega see uus kleitki palju ruumi võta. Ning kui juurde lisada tubadesse kogunevad lasteasjade virnad ja keldrisse hoiule tõstetud vanad esemed, võib juba ette aimata, et asjade puuduse üle meie peres kurta ei saa.

Kui ma mingil hetkel enam ei mahtunud murdma läbi keldri moosiriiulini, sai mul mõõt täis ja jõudis kohale teadmine, et midagi tuleb kiirelt ette võtta!

Mulle sattus kätte Marie Kondo kultusteos korrastamise kunstist, kus ta on lihtsalt ja loogiliselt ära seletanud, kuidas õnn jõuab õuele alles siis, kui oled üleliigsetest asjadest loobunud ja alles jätnud vaid need, mis sulle tõeliselt rõõmu pakuvad.

Mulle pakkus rahulolu juba ainuüksi teadmine, et kuskil kaugel Jaapanimaal on inimene, kes teab, et korras kodu on võimalik ja et ka kõige suurematest kuhilatest on võimalik vabaneda.

Aga veel enne, kui sain minna Marie Kondo korrastamise täppisteaduse juurde, alustasin kõige suurematest asjadest lahtisaamisega ning täiendasin tema õpetust paari Liina lisapostulaadiga.

Liina Kondo hoiatab: keldrid on saatanast!

Oleme nüüd ausad. Ostad endale uue vaiba, keerad vana ja plekilise rulli ning viid keldrisse. Kas sa veel kunagi tood selle tagasi ja laotad põrandale? Õige vastus on – ei! Sul ei ole seda rohkem vaja. Järelikult – selle asemel, et pakkida kasutatud asjad kokku ja toimetada need silma alt ära paremaid aegu ootama, vii need kohe taaskasutusse või prügikasti!

Meie kodu all on täiskelder, mis – nagu nimigi ütleb – on servast servani asju täis. Hakkasin esimesest ruumist pihta ja ainuüksi ühe nädalavahetusega õnnestus mul maha ärida viis lastele väikseks jäänud jalgratast.

Järgmisena läks müüki kerg­käru. Ostja kandis raha üle ja lubas veel samal õhtul järele tulla. Kuna mind kodus polnud, leppisime kokku, et jätan vankri õue trepile, sest keegi teine seda sealt ära ei vii.

Jõuan õhtul koju ja vaatan, et vanker ikka alles. Kirjutan ostjale, et kuna te sellele järele ei jõudnud, siis kas tõstan ööseks tuppa? Järgmisel sekundil kirjutab mulle kreepsu saanud naine, et tema mees tõi juba paari tunni eest vankri koju. Nüüd oli minu kord ehmatada: kelle käru ta ära ajas ning ega seal juhuslikult mõnda beebit sees ei olnud?