Erakordne Valdo Pant
“Inimene kasvatab lille, lill inimest,” kirjutas Valdo Pant 1962. aastal. Kuidas on võimalik, et Eesti Leegioni ridades võidelnud mees töötas hiljem Nõukogude propaganda eesliinil?
Valdo Pant oli esimene Eesti telestaar. Aastaid pärast tema surma, kui Eesti sai uuesti vabaks, valiti ta eelmise sajandi 100 kõige olulisema eestlase hulka. Tema saadet „25 aastat tagasi” vaatasid Eestimaal enam-vähem kõik, kel oli tol kaugel ajal mustvalge televiisor kodus, või siis tegid seda heatahtliku naabri juures.
„Tuhat üheksasada kakskümmend kaheksa, jaanuarikuu kahekümne esimesel päeval, kell 20 kakskümmend minutit sündis Valgjärve vallas endises Tamme koolimajas poeglaps Valdo Pant.” Nii on kirjutatud Valgjärve valla sünniregistrisse. Isa oli Voldemar Pant, kes töötas politseikonstaablina, ema Ida oli kodune. Olgu see loo alguses kohe kirja pandud, sest Valdo Pandil oli vähemalt kaks sünniaastat ja paljutki tema eluloost on siiani jäänud segaseks, rääkimata eri tõlgendustest.
Lapsest peale ajaloopöörises
1935. aastal läks Valdo Mustvee algkooli esimesse klassi ja oli üks tubli ja terane õpilane. Enamik hindeid väga head, mõni hea lipsas ka vahele. Ta jätkas õppimist Sadala koolis, seejärel Mustvee gümnaasiumis ja aastakese õppis Tartu õpetajate seminaris. Kusagil sõja ajal vahetus Pandi sünniaasta, nii mõneski dokumendis ja eluloos sai tema sünniaastaks 1926. Ta ise kinnitas pärast sõda, et tegu oli sõjaaegse segadusega, milles tema süüdi ei ole. Samas võib ju põhjendatult arutleda, et päris õige sünniajaga poleks teda võetud ka Eesti Leegionisse, et võidelda Nõukogude vägede vastu. Aga Saksa sõjaväkke ta jõudis, viibides 1944. aasta juulist 20. Eesti SS-deviisi väljaõpperügemendis.
Kui punaväed uuesti Eesti vallutasid, võeti Pantki koos paljude sakslaste mobiliseeritud poistega kinni ja saadeti Maardusse vangilaagrisse. Seal ta mõned kuud istus, kuni võeti koos osade eakaaslastega üle Nõukogude armeesse. Lõpuks teenis Valdo Kohtla-Järvel ehituspataljonis.
Veel kord kasutas ta oma kaks aastat vanemat sünnikuupäeva selleks, et venitada õpetajate seminaris veedetud aega näiliselt kahe aasta peale. See kinnitas õpetajakutseks vajaliku hariduse ja diplomit sel segasel ajal eriti ei nõutudki. Pärast sõda vajati uut kaadrit. Eesti Vabariigi aegsed kogenud pedagoogid ei äratanud usaldust, paljusid neist polnudki enam – kes surnud, kes vangilaagris, kes emigreerunud. Nii suunati noor Valdo Pant Kohtla-Järvele 1. keskkooli õpetajaks. Oli õppeaasta 1945-46.
Noore õpetajana töötas Pant materjalid enne tunde läbi ja tänu suurepärasele mälule võis tunnis kõik lõdvalt peast ette kanda. Vahel rääkis huvitavaid lugusid loetud raamatutest. Ta võttis lapsed või ka juba endast vanemad sõjast läbi käinud õppurid pihku nagu hiljem pea kogu Eesti eestikeelse elanikkonna. Kohtla-Järvel elas ta väikses üüritoas koos teise noore õpetaja, hilisema legendaarse koorijuhi ja dirigendi Heino Kaljustega. Koos tegid nad ka õpetajate ansamblit: Heino mängis akordioni, Valdo viiulit. Bänd oli kohalikel pidudel kõva tegija.
Koolis kohtus Valdo Pant veel teisegi noore õpetajaga, kelle nimi oli Elsa Peetsalu. Võib-olla oleks see jäänud põgusaks romaaniks, kuid elu tegi oma karmid korrektiivid. Valdo haigestus raskelt. Trotsis alguses pidevat palavikku ja köha, käis koolis tunde andmas edasi, vedas õppeaasta haigusest hoolimata lõpuni. Siis aga sõitis Tartusse, kaasas saatekiri Maarjamõisa haiglasse. Diagnoosiks kopsutuberkuloos.
