"Ühed päästavad kassi, teised tapavad inimesi." Usutlus Paides pelgupaiga leidnud Ukraina sõjapõgenik Tatjanaga

24. veebruari varahommikul ärkas Tatjana Bukovskaja (59) oma korteris Severodonetskis imelike paukude peale. Nii palju fantaasiat tal polnud arvamaks, et on alanud sõda. Proovis uuesti magama jääda, aga sellest ei tulnud enam midagi välja. Järgmised tunnid kulusid telefonikõnede peale. Võimatu oli osutunud tõeks – sõda oligi alanud.

Tatjana mõlemad pojad ja väimees on elukutselised sõjaväelased. Neile helistati sel hommikul, et tuldagu kiiresti tööle. Mehed läksidki – igaüks omast kodust ja oma pere juurest. Ainult noorim poeg Bogdan, hariduselt jurist, on veel poissmees. Teda nägi ema viimati kolm kuud enne sõja algust. 24. veebruaril alanud tööpäev kestab nii nende kui ka tuhandete teiste meeste jaoks tänaseni.

“Ega sõjaväelased oma tegevusest ju midagi rääkida ei tohi, ka emale mitte. Olen sellega juba harjunud. Nüüd, kui sõda käib, on mu närvid muidugi ööpäev läbi pingul – tahaks vähemalt seda teada, kas inimesed elus on… Ma ise ei suudagi helistada. Kohe, kui hakkan poja numbrit valima, hakkan nutma. Ja ega nad ei saa telefonile vastata ka. 25 staabis töötava inimese peale olevat neil ainult üks mobiiltelefon, millega saab kodustele ehk minuti jagu helistada. Minu kontaktisik on mu tütar Jula (29), kes jäi koos kaheaastase tütrega Poola piiri lähedale Drohobõtshi sugulaste korterisse elama,” räägib 9. märtsil koos oma õe Iraga Eestisse jõudnud Tatjana...