“Ega sõjaväelased oma tegevusest ju midagi rääkida ei tohi, ka emale mitte. Olen sellega juba harjunud. Nüüd, kui sõda käib, on mu närvid muidugi ööpäev läbi pingul – tahaks vähemalt seda teada, kas inimesed elus on… Ma ise ei suudagi helistada. Kohe, kui hakkan poja numbrit valima, hakkan nutma. Ja ega nad ei saa telefonile vastata ka. 25 staabis töötava inimese peale olevat neil ainult üks mobiiltelefon, millega saab kodustele ehk minuti jagu helistada. Minu kontaktisik on mu tütar Jula (29), kes jäi koos kaheaastase tütrega Poola piiri lähedale Drohobõtshi sugulaste korterisse elama,” räägib 9. märtsil koos oma õe Iraga Eestisse jõudnud Tatjana...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid