Kaisa muigab, vastus tuleb kiirelt: “Kuidas sa Teravmägedele sattusid? Kas polaaröö on masendav? Miks sa seda tööd teed? Need on kindlasti top 3 küsimused mulle. Ja – kui kauaks sa plaanid jääda? Seda küsib 100% matkagruppe, kellele ma ekskursioone teen.”

Polaargiidid viskavad ise­keskis nalja, et vaja on särke, kuhu oleks trükitud vastused. Ent see on heatahtlik lõõp, sest Kaisa mõistab turistide uudishimu. Nendele on see haruldane puhkusereis, aga tema elab siin.

Teravmäed ehk Svalbard – nagu kirjas Kaisa mütsil – on inimvaene kant. Kuigi saarestik on Eestist suurem, elab siin mõni tuhat inimest, kellest suur osa tegeleb loodusturismi või teadusega. “Keskmiselt ollakse siin kuni viis aastat,” lausub Kaisa. “Enamik kohalikke on noored, 20ndate algusest kuni 40ndateni, ja paljudele on see esimene töökoht. Mina läksin 2019. aasta juunis plaaniga jääda kolmeks kuuks, aga jäin pikemaks.” Temasuguseid “korraks tulijaid” on ümberringi küll ja veel.

“Tulin otsima isolatsiooni, millest olin raamatutest lugenud,” jutustab Kaisa. “Teadsin, et Svalbardil on palju metsikut loodust, olin lugenud siinsetest küttidest ja rannikul talvitumisest. Tegelikult on Longyearbyen, kus ma elan, päris suur linn – lihtsalt loodus on hästi lähedal.”

“Päris suur linn” on Terav­mägede mõistes 2900 hinge. 

Jaga
Kommentaarid