Mis kauplusauto? Lahvka!
Teekonna alguses sõidab valge kaubabuss mööda suurt maanteed. Siis keerab kruusateele, kuni lõpuks sammaldunud kiviaedade vahelt külaplatsile veereb.
Rooli tagant tuleb välja Andrus Sunduk, tõmbab bussi külgukse häälekalt lahti.
Lahvka on avatud.
Arvelaud vedas alt
Andrus on lahvkamees. “Keegi ei kutsu mind kauplusauto juhiks. Ikka lahvkamees olen.”
Andrus on Saaremaa külades omal käel lahvkat sõitnud 28 aastat. Enne jõudis kaks aastat tarbijate kooperatiivis palgalisena sama tööd teha. Ametisse sattus nii, et ühel päeval kuulis lahvkamehe koha vabanemisest ja läks seda dispetšerilt endale küsima. Saigi. Tegi kahetunnised müüja kiirkursused ka läbi. Eksamil sai hindeks nelja.
“Küsiti, et kas ma arvelauda tunnen. Mõtlesin, et tunnen. Tegelikult oskasin vaid liita!”
Andrus ja tema valge buss on paljudele ainus võimalus kord nädalas poes käia. Näiteks proua Maimul. Lähim pood on tema kodust seitsme kilomeetri kaugusel. Liinibuss ukse ees ja isegi mitte veidi kaugemal ei peatu ja rattaga Maimu poodi sõita ei julge. Ta pole juba ammu rattaga sõitnud. Talvel ei saagi.
“Ja suured metsaveoautod kihutavad seal,” teab Maimu.
Maimu elab paarsada meetrit platsist, kus lahvka suure külakiige kõrval peatub. Andrus teab, et Maimu ootab teda alati aknal, ja kui ta kohale jõuab, hakkab naine kodust piki külatänavat tulema.
Hakkabki. Maapinda kattev lidrine lumi pakib ennast poekoti rataste külge ja Maimu peab tühja kerget kotti enda järel pigem lohistama.
