Eesti Naise 1935. aasta kiri riigivanemale
Mis seal salata, eestiaegsed naisteajakirjad olid minu 1980ndate Otepää suvede osa Nõukogude Eestis. Pühajärve rand oli parim ja alati paistis päike! Sugulaste talust lugemiseks laenatud Eesti Naine, Maret ja Taluperenaine olid kui tõestus, et „Eesti aeg”, millest sosinal räägiti, on olemas olnud.
Ka tollal ilmunud Nõukogude Naine käis igas endast lugupidavas peres. Ema kapis oli virn, mida vanemate magamistoa põrandal istudes ikka ja jälle läbi lappasin. Nüüdki olen teinekord ajakirja arhiivi vaadanud. Tookord oli see universaalne pereajakiri, kus räägiti laste kasvatamisest, olid lõikelehed ja tikkimismustrid, üldhuvitavad lood, räägiti ka kultuurist ja natuke isegi seksist. Mind vapustas 1971. aasta ajakirjast artikkel, kuidas tehases, laudas, meditsiiniasutuses töötavad naised rääkisid, et kõrges palavikus põnniealised jäävad ilma hoidjata terveks päevaks üksi koju. Tookord ju telefone polnud. Kriitikat ühiskonna kohta oli ajakirjas küll ja küll.
Tänavu talvel ilmus raamat „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood”, mille pani kokku Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter. Mõned tükid aga ei leidnud kohta raamatus. Neist üks ongi Eesti Naise peatoimetaja Helmi Mäelo 1935. aastal riigivanem Konstantin Pätsile saadetud kiri, mis annab võimaluse piiluda tolleaegsesse ajakirjandusmaailma.
Ega ju kirjale eelnevat ega järgnevat ei tea, aga fantaseeriksin, et mingil puhul, ehk isegi kõrgendatud meeleolus, on härra Päts lubanud Eesti Naise toimetuse naistele, et riik toetab ühekordselt ajakirja ilmumist 2500 krooniga.
Kirjast lähtub, et riigivanem on sunnitud oma sõnu sööma ja raha ei tahaks eraldada. Hoopistükkis on tekkinud mõte, et naistele suunatud ajakirjad võiks ühendada, mis tänapäeva vaates on ootamatu pööre. Praegusel ajal valitsus isegi mitte ei saa fantaseerida ükskõik milliste väljaannete töösse sekkumisest, mitte ka riigile kuuluvate puhul.
Taustaks tasub mõista, et kui 1917. aastal tuli kokku Eestit ehitav esimene maakogu, oli selles üks naine, isegi. Eesti Vabariigi algusega said naised valimisõiguse. Mõni aasta hiljem asutatud ajakiri kutsus naisi tööle minema ja raha teenima, et naised saaksid iseseisvuse. Käärid ühiskonna majanduslikus toimetulekus olid suured. Suur osa inimestest elas kas maal kehvikperedes või linna agulites.
Eesti Naine oli omas ajas revolutsiooniline, lisaks ka emadepäeva Eestisse tooja. Nagu nähtub raha küsimise kirjast, oli peatoimetaja Helmi Mäelo kindel, et ajakirja vajalikkust toetavad riigivanema vennanaine Johanna Päts, riigikogu liikme ja mõjuka poliitiku naine Linda Eenpalu ning end feministina määratlev pikaaegne riigikogu liige Marie Reisik. Nad kõik kolm nimetasid end naisõiguslasteks.
Kiri riigivanemale
Tartus 14. novembril 1935*
Kõrgesti austatud HÄRRA RIIGIVANEM K. P Ä T S
8. novembril saime Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi Kunsti ja Teaduse osakonnalt vastuse meie palvele määrata „Eesti Naisele” ühekordset toetust Kr. 2500.-, kus öeldakse, et Härra Riigivanema soovil tulevad naiste ajakirjad ühendamisele. Julgeme sel puhul omalt poolt selgitavalt kirjeldada üldist olukorda.
Ühendamise korral võiks olla juttu ainult kahe ajakirja ühendamisest ja need on „Eesti Naine” ja „Taluperenaine”. Mõlemad on organisatsioonide ajakirjad, milliseid võib selleks sundida. Vanim ajakiri on „Eesti Naine”. Teised naiste ajakirjad on „Kaunis Kodu” ja „Maret”, millised on eraisikute omandus ja vaevalt on nad ühendatavad teistega.
„Kaunis Kodu” tekkis omal ajal puhtpoliitilistel alustel asunikkude naiste lehena. Ta ilmub harva. „Mareti” väljaandjaiks on kaks „Postimehe” talituse noormeest (teine on nüüd „Postimehe” teenistusest lahkunud), kes võtavad asja puht äriliselt ja püüavad seda sihti silmas pidades ka lehte toimetada. „Maret” levitab meie rahva hulka, eriti noorte keskele kinodiivalikku kerget meeleolu ja annab vastavat lugemismaterjali.
Kuna just praegune Valitsus oli väga rõhutanud ja toonitanud, et pooldab ja toetab ideelisi sihte ja püüdeid, oli kõikidele üllatuseks „Mareti” ilmumiseks loa saamine.
„Taluperenaine” on puht kutseline maanaiste ajakiri. See on väga hää ajakiri ja peaks selleks ka omal erialal jääma. Kuipalju „Taluperenaine” on otsest toetust saanud, ei ole meie ülesandeks uurida, võime ainult seda rõhutada, et ta aasta-aastalt saab suurt riiklist toetust juba selle läbi, et Maanaiste Keskseltsi kuni 15 instruktorit, kes saavad riigi kassast palga, on ühtlasi „Taluperenaise” levitajad. Sellist võimalust ei ole ühelgi teisel ajakirjal. „Eesti Naine” ja „Taluperenaine” ei ole omavahel kunagi võistelnud, nagu võistleb „Taluperenaisega” maal „Kaunis Kodu” ja praegust „Eesti Naisega” „Maret”.
„Eesti Naise” lugejaskond on päämiselt linna ja maa haritlased. „Eesti Naisel” on ideeline siht: kanda meie kodudesse karsket ja elujaatavat ilmavaadet, olles ühtlasi naiste üldkultuuriliseks ajakirjaks. „Eesti Naine” on kogu oma ilmumise kestel saanud riiklist toetust vaid 1500 krooni. Meie teada ei ole ükski ideeline ajakiri nii väikese toetusega elanud. Uuesti palusime toetust nüüd, mil üldiste majanduslikult raskete aegade tagajärjel kogunes puudujääk, mis suurelt osalt oli tingitud maksmata jäänud summadest jne.
Meie oleme teadlikud, et organisatsioone on võimalik sundida teatud samme astuma, kuid omaltpoolt võime kinnitada, et meie olukord iseenesest meid veel selleks ei sunni. Äärmisel juhul on meil võimalus toetuse saamiseks pöörata ka välismaa poole, kuna Naiste Karskusliit kuulub Üleilmse Liidu liikmeks ja meil on sääl väga hääd sidemed. Kuid seda meie teeme vaid äärmisel juhul.
Meie toetuspalvet esitades oleme tundnud teatud moraalset õigust selle summa saamiseks arvesse võttes meie 12 aastast tegevust. Nimetame vaid ühte: riik on tunnistanud ja omaks võtnud emadepäeva. „Eesti Naine” on olnud selle mõtte kandja ja rahvahulkadesse süvendaja. Kuni näiteks 1934. aastal pühitseti XII üleriiklikku emadepäeva 509 kohas koos 83 189 osavõtjaga. See on meie oludes ühele organisatsioonile hiiglasaavutus, päälegi kus ta on seda teinud vaid oma jõuga.
Meie esindajail jäid kõrvu, Härra Riigivanem, Teie sõnad: „Ma vaatan järele, praegust meil vist ei ole, kui on läbi riiklik loterii, siis on mul võimalik anda.” Meie uskusime nendesse sõnadesse ja oleme nendega arvestanud. Meile palutud toetuse määramine praeguseski olukorras ei takista meie arusaamise järele sugugi edaspidiseid samme.
Meie usume aga, et Teie, Härra Riigivanem, enne kui ühendamise põhimõtet teostate, enne asja põhjalikult lasete seletada. Meie palume, et Teie laseksite ekspertidena kuulata proua Linda Eenpalu, proua Johanna Pätsi ja proua Marie Reisiku arvamusi.
Kõige austusega
Ajakirja „Eesti Naine” nimel:
Helmi Mäelo
* Teksti on kergelt kohendatud mugavamaks lugemiseks.
