Narriks sündinud Kuljus

Mina olen Mihkel ja ma olen alkohoolik.

Täpselt nii tuleks mul Anonüümsete Alkohoolikute koosolekul end tutvustada ja paar korda olen seda ka teinud. Sest Mihkel olen ma tõepoolest ja alkohoolik kah, mis sest, et olen juba ligi 32 aastat tilgatumalt karske.

Alkoholism on haigus, millega on võimalik elada kahtmoodi: mõõdutundetult juues või korki igavesest igavesti kinni vajutades. Mina valisin 2. augustil 1990. aastal teise tee ning pole siiani kordagi libastunud. Rõhuga sõnal siiani, sest alkohooliku elu on nagu noateral kõndimine – kunagi ei tea, millal haigus su taas maha murrab. Terveks ei saa alkohoolik kunagi, uskugu ta ise ja kogu ülejäänud maailm mida tahes.

„Kas valan sulle kah pitsikese?” küsib mõni siiani, kui minuga esimest korda ühise peolaua taha satub.

„Tänan, ei,” vastan viisakalt. „Ma olen alkohoolik.”

„No just!” saab pakkuja veel vähem aru, miks ma lõuatäiest hundijalaveest keeldun.

Alkoholismist on kõik kuulnud, kuid et see ka päriselt haigus on, mõistavad vähesed. „Igaüks on oma saatuse sepp,” kipume õlgu kehitama, kui mõne noore alkohooliku surmast kuuleme. Ei ole. Alkoholism on pahatihti päritav ja kuigi jooma ei sunni alkohoolikut tõepoolest keegi, on tal oma sõltuvusega ometi keeruline hakkama saada, paljuski temast endast sõltumatutel põhjustel.