Kõik algas piibelehtedest

“Mu lapsepõlvekodus valitses põhimõte, et kui aed juba on, tuleb iga labidatäis mulda kasulikult ära kasutada,” ütleb maastikuarhitekt Ülle Grišakov (68). Majatagune kartulimaa on Ülle aiast kadunud, kuid vanad püsililled alles.

Kui maas­tiku­arhitekt Ülle Grišakovi vanaema Aliide ja vanaisa Jakob Reinvart 1926. aastal Tallinna lähedale Liivale krundi ostsid, laius nii kaugele kui silm ulatus männimets. Mände ja liiva oli praeguses Järve linnaosas rohkem kui midagi muud. Tõsi – küll oli valmis juba raudtee, mida mööda sai Viljandisse sõita, ning reisijate jaoks avati 1925. aastal ka praegune jaamahoone.

Liiva jaamast jäi linnani 5–6 kilomeetrit, mida tädi Erna pere viiest lapsest vanim hakkas rongiga tihti läbima selleks, et oma aia saadusi Pelgulinna turule viia. Ka lilli oli vanaema aias palju, aga ainsad, mida korralikult rohitud iluaeda ei lubatud, olid metsalilledeks põlatud piibelehed. Neid piilus Ülle väikese tüdrukuna läbi aialippide oma naabrite aiast.

Terve elu samas majas

Vanaisa Jakobi Viljandi maantee algusesse ehitatud maja tunneb peaaegu 100 aastat hiljem ära numbrit nägematagi. See on lihtsalt tänava kõige ilusam maja, puidust ja elegantne sinine. Istume pere söögitoas, kus mitut tooni sinine ongi peategelane: tapeedist toolideni, radiaatoritest harja ja prügikühvlini. Peen sinisemustriline Prantsuse kamin peale selle...

Arhitekti haridusega Ülle Grišakov, kes enne kunstiinstituuti astumist muusikat õppis, pole mingi tagasihoidlikult “kastis krõbistaja” – ta naerab kõlavalt nagu Tšaikovski klaverikontsert ja enesekindlalt nagu Duke Ellingtoni džäss 1930ndatel, kui enamik maailmast polnud taolist muusikat kuulnudki.