VABADUS JA VÄÄRIKUS
Vabadus ja vastutus on kaks otsapidi kokku kuuluvat mõistet, kolmandana, alusena, võiks lisada väärikuse; nõnda saame võrdhaarse kolmnurga – tekib pind, millel püsides on võimalik olla inimene. Täielik vabadus on ühelt poolt väline ja üldine: riiklik iseseisvus. Samas on see sisemine ja isiklik: indiviidi iseseismine, omal jõul toime tulemine. Väärikus on südametunnistuse ja eetika põhimõiste: eneseuhkus, eneseväärtustamine, seega inimese küpsuse mõõt. Vastutus aga on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmise eest.
Vabadust piirab väärikus ja vastutus, ent väärikust, kui see on olemas, ei piira miski. Heaks näiteks on Solženitsõni novell „Üks päev Ivan Denissovitši elust” kolme korduva stseeniga: Šuhhov võttis paljaksaetud peast mütsi maha – külm oli küll, aga ta ei võinud ometi süüa, müts peas. Ja oma leivapaikat hoidis ta puhtaks pestud nartsu sees. Teised nii ei toiminud, teised olid kohastunud.
Väärikus näikse olevat heade geenidega kaasa antud otsekui hea ja kurja tundmise puu seeme, mis heas keskkonnas idaneb. Aga kui muld osutub liigviljakaks, võib tagasihoidlik seeme minna mädanema. Nõnda juhtub, kui inimene saab äkki rikkaks või satub (määratakse) ametisse, milleks tal pole kompetentsi. Saanud äkitselt puuduva raha ja madala positsiooni piirangutest vabaks, ei osata vabadust väärida.
Kui ei suudeta olla väärt oma kõrget kohta ühiskonnas, siis viisakas olla võidaks ju ometi. Aga just elementaarset viisakust napib nii meie parlamendis kui ka meie ühismeedias, meie suhtluses üleüldse. Tihtilugu ollakse võimetu arutlema mingi teema üle, kuulama teiste arvamust, esitama oma seisukohti ja põhjendama neid; ei, hoopis minnakse arvatava vastase isiku kallale, kleebitakse tõrvane silt külge, ja tehtud! Rämekeelsus, mis vanasti kuulus ühiskonna põhjakihtidele, voolab nüüd ka ülalt alla nagu reovesi merre. Meenuvad J. W. Goethe kuldsed sõnad: Kõik, mis meie vaimu vabaks teeb, andmata meile võimu meie eneste üle, on hukatuslik.
Uskumatu, kuid tõsi: 21. sajandil vohab maakeral vabaduse erosioon – kõlbeliselt nõrgad, aga eneseimetluses võimukad riigipead kehtestavad ennast, surudes ülejäänud maailmale peale oma väärastunud tahet. Kiiremas korras tuleb niisugused saatana soosikud võtta vastutusele omaenda ja võõraste rahvaste vabaduse ja väärikuse mõrvamise eest. Aga kuidas seda teha meil, vabadel rahvastel, olles ise viisakas ja väärikas? Ja poliitkorrektne? Ja ettevaatlik märatseja meelevalla tõttu, halvatud ennekuulmatu vale ja vägivalla ees?
Vääritu valitseja võtab väärikuse eelkõige oma rahvalt; vaevleb ju sakslane veel kaheksakümmend aastat hiljem häbi ja süü kammitsas. Aga venelane? On see mingi eriline tõug? Etnilised venelased ukrainlastena on nagu hoopis teisest savist. Sest nad tunnevad uhkust oma isamaa üle ja on elu hinnaga valmis seda kaitsma. Inimlapsele pole hullemat asja kui häbi, olgu vanemate, olgu suguseltsi, olgu riigi ja rahva pärast. Ja ometi ei saa süüd heastada ega häbi maha pesta keegi muu kui see laps, see rahvas ise. Teised saavad kõrvalt aidata sõna väge kasutades, empaatiat ilmutades.
Vana-Rooma senaator Cato Vanem lõpetas 23 sajandit tagasi kõik oma (mis tahes teemal peetud) kõned lausega: „Muide, ma arvan, Kartaago tuleb hävitada!” (Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!) Nõnda võiksime meiegi hommikul esimese väljahingamisega ütelda: „Suurvene šovinism tuleb üdini hävitada!” Ütleme seda kõikides maailma keeltes. Siis kukub hanejalgadel koloss omaenda ilgest raskusest kokku ja manatu saab teoks.
Ning Armastuse vägi ilmutab end jälle.
