7 kunstnikku, kelle ikoonilisi rüiuvaipu tasub teada
(1)
Rüiuvaibad on lahutamatu osa põhjamaisest identiteedist. Vähe sellest, praegu on need ka moes – makrameepunutiste, kootud diivanikatete ja muude käsitööesemete kõrval kohtab neid üha sagedamini ruumikujunduses.
Rüiu sai Eestis tuntuks 1930ndatel. 1950. aastate teisest poolest kujunes sellest üks eelistatumaid tekstiilitehnikaid, andes võimaluse eristuda sõjajärgsele ajale omasest rangusest, piirangutest ja kohustuslikest võtetest ning muutuda kujunduses vabamaks, maalilisemaks ja abstraktsemaks.
Kandvaks jõuks kujunes selle viljelemisel legendaarne tekstiilikunstnike tuumik: Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg. 1970. aastatest pärineb sari monumentaalseid vaipu disainilegendilt Bruno Tombergilt ja 1980. aastate teisel poolel tõi tehnika täiesti uues võtmes näitusepilti tagasi Anna Gerretz.
Tallinna vanalinnas asuvas tarbekunsti- ja disainimuuseumis näeb mai lõpuni muuseumi kogudesse kuuluvaid Eesti tekstiilikunsti silmapaistvamaid rüiuvaipu.
Pariisis ja mujal Euroopas õppinud Mari Adamson töötas Tallinna moeateljeedes, kavandas loomafiguure ja nukke ning lõi ka rohkelt õrnatoonilisi monotüüpiaid, millel kujutas lilli, maastikke ja abstraktseid kompositsioone. Vahetult pärast sõda oli ta kunstitoodete kombinaadi tekstiili- ja dekoratiivkudumise ateljee kunstiline juht ning 1977. aastani pühendunud pedagoog kunstiinstituudis, juhtides pikalt kostüümi- ja tekstiilikateedrit.
Põimevaipade kõrval on Mari Adamson kavandanud ka rüiutehnikas vaipu, kombineerides rüiut näiteks tikkimisega. Tema vaibaloomingus leidub korrapäraseid pindu kõrvuti vabamat vormi lubavate dünaamiliste käsitlustega.
Maaliliste lopsakate vaipade autor Leesi Erm õppis nii kunsttööstuskoolis kui ka Tallinna Pedagoogiumis naiskäsitöö erialal, hiljem täiendas end Tartu Naisühingu kutsekoolis kangakudumise osakonnas. Mitmes kutsekoolis õpetajana töötanud kunstnik jätkas 1942–1969 õppejõuna kunstiinstituudis.
Emotsionaalse ja lüürilise käekirjaga looja eksperimenteeris materjalikoosluste ja narmapikkustega. Juba oma esimestel, 1930. aastatel loodud vaipadel kasutas ta sulgi ja lahtist villa. Järgmiste kümnendite tööd toetuvad etnograafilisele pärandile. Ermi kavandi järgi tehtud rüiuvaip “Muhu” pälvis kunstitoodete kombinaadi kollektsiooniga 1958. aasta Brüsseli maailmanäitusel kuldmedali. 1960. aastatel muutus ta koloriit maalilisemaks ja vaipade faktuur lopsakamaks, kujutades nii loodusteemasid kui ka geomeetrilisi motiive. Tihti põimis Erm rüiu narmakimpudesse erivärvilisi lõngu ja tehiskiude.
Ellen Hansen lõpetas kunsttööstuskooli tikandi ja pitsitöö erialal ning õppis pärast sõda tarbekunstiinstituudis tekstiili. Ta oli 1949–1964 kunstitoodete kombinaadi tekstiili- ja dekoratiivkudumise ateljee kunstiline juht. Ellen Hansen on loonud lavaeesriideid teatritele ja tekstiile puhkekodude interjööridesse.
1964. aastast tegutses ta vabakutselise kunstnikuna ja rüiutehnikast sai ta loomingus oluline väljendusvahend. Hanseni tööd toetuvad sageli etnograafilisele ainesele, aga ka muusikale ja luulele. 1960. aastatest on tuntud tema lakoonilised, jõulise geomeetrilise kujundusega teosed, trükikangad ja rüiud.
Kunstiinstituudis tekstiili eriala lõpetanud Tomberg oli pikka aega samas kateedri õppejõud, 1982. aastast professor. Tema nelja aastakümnesse mahtuv looming ulatub moodsatest rüiudest kuni töömahukate monumentaalsete põimevaipadeni. Ülikooli lõpetamise järel kavandas ta kunstitoodete kombinaadile linikuid ja žakaarkangaid, ka üha populaarsust koguvas rüiutehnikas vaipu.
Maalilisust hindavale kunstnikule pakkus rüiutehnika oma joone ja koloriidi lopsakusega rohkelt võimalusi. Just Mall Tombergi monumentaalsetes, samas lihtsates maalilistes käsitlustes võib leida kõige selgemaid viiteid Soome eeskujudele. 1960. aastate keskel hakkas ta kavandama põimevaipu, kombineerides sageli tihedalt kootud ja narmastatud pindu.
Eesti mainekaimale disainiauhinnale Bruno nime andnud Bruno Tombergi üks määravaim roll oli siinsele disainiharidusele aluse panemine. 1966. aastal avati tema eestvõttel kunstiinstituudis tööstuskunsti eriala. Kunstniku isiklik loominguline pagas on ulatuslik, ulatudes Kuku klubi ja hotelli Palace interjööridest kuni näitustesarja “Ruum ja vorm” ning legendaarse Volta õliradiaatori kujunduseni.
Uudishimulik, laia ampluaaga Bruno Tomberg tegutses ka tekstiilikunsti vallas, kavandades nii koos abikaasa Mall Tombergiga kui ka üksi žakaar- ja trükikangaid. Rüiutehnikat kasutas ta esimest korda 1960. aastate lõpus, järgmisel kümnendil kajastas oma Egiptuse ja Kreeka reisimälestusi monumentaalsetel rüiuvaipadel.
Tartu kunstikoolis maali ja riiklikus kunstiinstituudis tekstiili õppinud Reitav töötas 1971–1995 kunstitoodete kombinaadis ARS. Lisaks vaipadele on ta loonud ka dekoratiivkangaid, pleede, voodikatteid, salle, vöid ja käekotte. Samuti tegi kunstnik kaastööd ajakirjadele Käsitööalbum ja Eesti Naine.
Sirje Reitav on kavandanud nii rüiusid kui ka põimetehnikas vaipu. Tema loomingule on omane kombinatsioon harmoonilisest värvitajust ja geomeetrilistest elementidest. Kunstnik on teinud mitmeid tellimustöid ühiskondlikele hoonetele: vaibad Pärnu raekojale, lavaeesriided Tallinna Tehnikaülikooli aulale, Vändra, Paide ja Emmaste kultuurimajadele jm. Reitavi loomingu lummuses on abiellunud mitu põlvkonda pärnakaid, tema loodud eesriiete vahelt on astunud lavale paljud meie artistid.
Anna Gerretz alustas tekstiilikunstnikuna kunstiinstituudi lõpetamise järel 1982. aastal. Suur osa tema loomingust valmis rüiutehnikas. Rüiu oli üllatuslik valik, millest tollal valdavalt oldi loobutud, kuid mida Gerretz manifestatiivselt uues võtmes rakendama asus.
Gerretzi suured abstraktsed kompositsioonid sobisid värsket väljundit otsivasse kunstikonteksti suurepäraselt, enamik kavandatud töid valmis poolautomaattelgedel Jõgeva teenindustööstuskombinaadis. Tollal jõudsid argiellu esimesed arvutid ja uuendusmeelne kunstnik hakkas vaibakavandeid looma digitaalselt. Ta tegi koostööd mitmete tollaste sisearhitektidega, 1994. aastal asutas ta tellimustööde tarvis omanimelise stuudio.
