Kuidas Eesti esimesel naiskunstnikul õnnestus ühiskondlikest raamidest välja murda ja omale Euroopas nime teha?
Eesti esimeseks professionaalseks naiskunstnikuks peetakse Julie Hagen-Schwarzi. Kuidas õnnestus tal ülemöödunud sajandil jõuda korralike kunstiõpinguteni, murda välja Euroopasse ja saada koguni Peterburi kunstiakadeemia liikmeks?
![Julie Hagen-Schwarz, „Autoportree“ (1855), õli lõuendil, Tartu Kunstimuuseum.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/3d7a1030-8ce2-11ec-a04e-11d3d2ae874f.jpg?noup&w=1200&h=711&fx=0.5&fy=0.5&ch=0.4631&cw=1&cx=0&cy=0.2178&r=16:9)
1824. aastal Liivimaal sündinud ja 1902. aastal Tartus surnud Julie Hagenile – nagu teistelegi 19. sajandi edumeelsematest peredest naistele – anti küll kooliharidust, kuid akadeemiline kõrgharidus jäi siiski vaid meeste pärusmaaks. Tol ajal loeti naiste hariduses piisavaks võõrkeelte valdamist, vestlus-, musitseerimis-, tantsu- ja joonistamis-maalimisoskust, sest tubli majaemand pidi suutma lahutada abikaasa meelt ja olema vääriliseks võõrustajaks kodustel koosviibimistel. Oma ande väljaarendamine, professionaalne eneseteostus – need mõisted tulid alles palju hiljem. Tollal oli mõeldamatu, et naisel oleks olnud karjäär ning ta tegutseks iseseisevalt mis tahes valdkonnas väljaspool mehest sõltuva ülalpeetava rolli.