Üleinimlik vaprus ja ohverdus

Mul on reedeks, 8. aprilliks lennukipiletid Lvivi. Pidime minema sõbrannadega nädalavahetuse reisile, mida sisustanuks ajaloohuvist kantud jalutuskäigud, hea söök ja veiniga öösse venivad lobisemised. Möödunud rõõmud teisest ajastust.

Nüüd on Lääne-Ukrainas asuv Lviv üle riigi lääne poole suunduvate sõjapõgenike kogunemiskoht. Keskraudteejaamast tuksuvad inimesi pilgeni täis nõukaaegsed sinised rongid Poola.

Enamikul Eesti Naise lugejatest, kes seda ajakirja käes hoiavad, on isiklik kokkupuude sõjaga. Võtame või 1960ndatel sündinud – siis oli teisest maailmasõjast möödunud vaid üle 15 aasta, arutan toimetuses. “Nagu minul. Vanemad olid mõned aastad tagasi küüditamiselt tagasi jõudnud,” muigab kibedalt ajakirja tegevtoimetaja Tiina. Rääkimata sellest, et suures plaanis võib ilmasõja lõpuks pidada Berliini müüri langemist 1989. aastal.

Ei saa meiegi ajakirjas mööda suurtest raputustest. Olen alati pidanud Eesti Naist ajastu dokumendiks, mida on perekondades aastaid, isegi kümneid säilitatud. Avaldame luuletuse, mille Leelo Tungal kirjutas märtsi alguses sõja puhkedes. Palusin Eesti venelasel Viktoria Ladõnskaja-Kubitsal mõtiskleda, kas sõjas on rahvust. Oleme ju erakordses olukorras – elupõliseid venelasi jätkub nii Ukraina linnades kui ka külades. Eestis on kõrvu korterid ukrainlastel ja venelastel. Ukraina põgenike lapsed lähevad siin suure tõenäosusega vene koolidessegi.

Huvi pärast otsisime toimetuses välja 1939. ja 1940. aasta ajakirjad. Neis oli juttu pigem sõjaolukorda sobivast kleidi- ja soengumoest. Ei teagi, kas lähenev äikesepilt tõi udu silme ette? Samas, eks seegi ole tõsi, et elu läheb edasi ja nii ka meil tavapärasemate teemadega. Psühholoog Helena Väljaste toob ajakirjas võrdluse: “Kujuta ette, et sul on käes veeklaas. Möödub minut, hoiad edasi, klaas pole raske – kuid kui hoiad klaasi tunni või kaks...?” Siit soovitus teilegi: pange klaas aeg-ajalt käest, puhake ja rõõmustage. Seda tugevamad me kõik koos oleme.

Kogu aeg, aga eriti ülestõusmispühadel oleme mõtetes Ukrainaga. Nende vaprus ja ohverdus on kujuteldamatu väärtusega kingitus meile.