Koroonale kaotatud vana eluviis ei saa kunagi endiseks, sest pandeemia vahetus sõjaga. Me kõik avastasime end korraga tulevase ajalooõpiku ridade vahelt. Ja selle õpiku kirjutamist me näeme online’is. Kas see õpik jõuab üldse riiulile, ei sõltu ainult meist.

Mitte kunagi varem pole olnud nii jõuliselt arusaadav, et ühiskond on nagu kell, mis töötab sujuvalt, kui kõik hammasrattad omavahel hästi haakuvad. Et lõimumine ongi julgeolek. Et ühiskond, et Riik on täpselt nii tugev, kui ta on baasväärtustes ühtne. Ja kui ta ühtne pole, tekib oht, et keegi (kas siis seest või väljast) võib seda pahatahtlikult ära kasutada ehk hakata mängima hammasrataste mittehaakumisel.

Aktiivne sõjaline tegevus on meie piirist eemal, kuid ohutunnetus on muutunud. Selles osas sooritame me praegu oma lõimumis­eksamit – näitame, mis tulemusteni oleme jõudnud 30 aasta jooksul taasiseseisvumisest. Ja seda eksamit ei soorita mitte meie lapsed ja muidugi mitte need, kes põgenevad siia sõja eest, vaid meie – täiskasvanud Eesti.

See võib osutuda praegu vaat et kõige olulisemaks: jääda ühtseks ühiskonnaks. Sest igaüks meist on täpselt nii tugev kui tervik. Ja tervik on täpselt nii tugev kui igaüks meist. Selles olukorras on vaja tunnetustes tuletada endale meelde Balti ketti ja teise inimese käesoojust. Hoida kõrvalseisja käest kinni – see ongi julgeolek.

See võib osutuda praegu vaat et kõige olulisemaks: jääda ühtseks ühiskonnaks.

Sõjal on siiski naise nägu. Ta veritseb oma laste pisaratest. Selle tuleviku pärast, mis on naise sisse kodeeritud. Mu töölaual on aastaid olnud kopeeritud ja väljalõigatud tekst Ljudmilla Ulitskaja raamatust “Püha praht”, mida eesti keeles veel pole. Tsitaadi sisu on selline:

“Palju tugevamalt kui armastuse ahelad ühendab inimesi ühine süü. Üleüldine, kollektiivne süü vähendab osakese isiklikust süüst vaevumärgatavasse suurusjärku. Sest matemaatiline murd kujuneb välja üpris veenev: lugejaks on üks, nimetajaks aga mitu tuhat, miljonit. Mida suurem sõjavägi kuriteo sooritab, seda vähem vastutust – justkui! – eraldi iga inimese kanda jääb. Ja meie, hiigelnumbrite maailmas elavad inimesed, lohutame ennast selle võltsi raamatupidamisega, samal ajal kui arvestus käib hoopis teistsuguse valemi alusel: sina ja su südametunnistus. Ja mitte mingeid murdusid. Ja mitte mingeid õigustusi, mis taanduvad sellele, et rahvahulgas oli palju inimesi... Kuritegu on sageli massiline; kahetsus oma loomult personaalne.” (Tõlkija Ilona Martson.)

Kurjategijatel on nimed. Enamgi veel sõja­kurjategijatel. Mõeldamatu on minna teise riigi territooriumile, hävitades tema rahva kehtestatud korda ja peale surudes oma mõttemaailma. Ukrainlased kaitsevad oma riiki, rahvust, rahva kultuuri ja keelt. Vene rahvusest inimesed, kes mõistavad otseses mõttes hukka Venemaa liidri agressiooni, ei luba tal kuritegudega kaaperdada ära ka oma rahvust, kultuuri ja keelt. Ka Eesti ühiskonna ühtsuse mõte on kaitsta põhiseadusega sätestatud ja südamesse kirjutatud väärtusi: riiki, rahvust, kultuuri, keelt. See on võitlus – vaenlane on ühine ja väärtused, mida kaitsta, on sõnastatud eri keeltes, kuid siiski ühiselt mõistetavad. Inimväärtused.

Esimeses reas mainitud “teksti” sõnad on: laste naer, koduhoov, abikaasa puudutus, päike otse silma, õnn ärgata hommikul ja planeerida oma tööasju. Selleks et need justkui enesestmõistetavad asjad tagasi saada, on vaja mitte sõnastada, vaid läbi tunnetada uuesti inimlikkus. Kõigest üks väärtus – olla Inimene.

Tallinnas 17. märtsil

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid