Kiire tuhiseja Eva Luigas: vanem naiskolleeg poetas kord sapiselt, et kui ma oma kõnnakut ei muuda, ei saa ma kunagi mehele

Tänu sellele, et ma paar kuud tagasi otsustasin autosõite drastiliselt vähendada ja uuesti jalakäijaks hakata, on mu elu saanud värve juurde. Uskumatu, et selline pealtnäha väike muudatus võib vaimule nii suurt mõju avaldada!

Tänu sellele, et ma paar kuud tagasi otsustasin autosõite drastiliselt vähendada ja uuesti jalakäijaks hakata, on mu elu saanud värve juurde. Uskumatu, et selline pealtnäha väike muudatus võib vaimule nii suurt mõju avaldada! Pisut tobe isegi kirjutada sellest, nagu oleks ei tea mis asjaga hakkama saanud. Aga tõsi on see, et olen kuidagi rahulikum ja tasakaalukam, mul on olnud rohkem aega endamisi mõtiskleda ja see tegevus on varem aeg-ajalt üles kerkinud ärevushoogudele pärssivalt mõjunud. Alguses oli muidugi keeruline eraldada hommikupoolikust 50 minutit pelgalt tööle ja teist sama palju õhtul koju tagasi kulgemise peale. Uue rutiini sisseseadmine tundus kübaratrikina, kuid sain sellega üsnagi valutult hakkama.

Veel hiljuti langesin ahastusse, kui mu autoga midagi juhtus ja ma seda päeva-paar kasutada ei saanud. Olen viimased 25 aastat elanud sellist elu, et omal jalal ma kuhugi kohale jõudma pole pidanud. Jalgu polnud mul justkui üldse vaja ja ma unustasin nende funktsiooni pea täielikult. Ainus, mida ma jalgade suunal tegin, oli nende kallal virisemine – mulle on alati tundunud, et mu jalad on liiga paksud. Pikka aega kestnud istuva eluviisi tagajärjel on sellel virinal tõtt-öelda alles praegu tõepõhi all.

Ometigi olen ma pool oma elu elanud nii, et ainsad, mille peale ma kindlalt loota sain, olid mu jalad...