Hedvig Hanson räägib avameelselt, kuidas vabanes oma suurimast sõltuvusest

Mõistega “sõltuvus” seostuvad enamikul pahelised harjumused ja ennasthävitavad valikud, nagu alkohol, uimastid või hasartmängud. Minule on tuttav armusõltuvus.

Sõltuvus on miski, mis meid korraks lohutab, aitab elu argistest muredest eemale viia. Näiteks mehed räägivad või siis vaikivad oma intiimsuhteid laastanud pornosõltuvusest, “pehmematest” sõltuvustest meenub sõltuvus magusast, šoppamisest või pidevast vahelduse otsimisest. Ka sportimisest võib saada sõltuvus, mis liialdamisel rohkem kahju kui kasu toob. Iga sõltuvus viib pikapeale ummikusse ja tõsisesse vastuollu nii iseenda kui ka ümbritsevatega. Kuni selleni välja, et sõltlase reaalsustaju moondub. Me võime end päriselt ära kaotada. Ja see on vaimselt laastav, nõudes teadlikkust, tahtejõudu ning tarkust, et oma sõltuvust tunnistada, mõista selle tagamaid ja osata sellest välja tulla.

Alles mõned aastad tagasi mõistsin oma eluaeg kestnud sõltuvusele nime anda. Armusõltuvus. Vahel on selle äratundmiseks tõesti vaja kukkuda sügavale! Kuigi jah, on kukutud alatasa, ikkagi edasi mindud, endale aru andmata, miks kukuti ja kuidas targemini saaks...

Nii oli minugagi. 

Hedvigi lugu loe edasi juba artiklist.