Lapsed ei peata ambitsioone
Elu kirjaniku ja filmirežissööri Kadri Kõusaare (41) moodi tähendab keerulisi valikud: kuidas sobitada suurte loominguliste eesmärkidega kokku visiitabielu ja väikesed lapsed?
On Ukraina sõja seitsmes päev. Suduses Tallinna hommikus, vähestes külmakraadides, kogunevad üksikud inimesed kino Kosmos ukse taha. Väikeses ringis toimub Kadri Kõusaare uue, rahvusvahelises koostöös valminud mängufilmi „Kõrb” tehniline läbivaatus. Film paiskab vaataja poolteiseks tunniks kuuma kõrbeliiva, kus hargneb närvikõditav kirelugu – Rootsi fotograaf võetakse Lähis-Idas pantvangi ja ta armub oma vangistajasse.
Kadri on valinud peaossa Rootsi näitlejanna Frida Westerdahli, tüpaaži, kes sarnaneb väliselt tema endaga – pikka kasvu (Kadri on 180 cm), heas vormis, heledate pikkade juustega naise. Tema kehastatud naise suurim kurbus on lastetus. Kas loo autorina lahendab Kadri filmis oma elu hirme? Kas ta on kujutanud, mis juhtuks, kui ta ei saanuks lapsi? Kui sattunuks sellisesse pantvangikriisi?
Ja kuna filmi algne pealkiri oli “Surnud naine”, siis kas ta on tundnud end kunagi (seesmiselt) surnuna?
“Olen muidugi,” ütleb Kadri kõigile nendele küsimustele vastates. “Kirjutasin selle loo siis, kui olin 33. Seal on sees mu tollased hirmud ja küsimused. Mis juhtuks, kui üleni keskenduda karjäärile, ja siis avastada, et oled juba 40 ja täiesti üksi – samas on tohutu vajadus armastuse järele.”
Võiks arvata, et Kadri on uue täispika filmi eel veidi pabinas või kärsitu, kuid ei midagi sellist. Kadri on rahulik ja enesekindel. On ka põhjust.
